8. peatükk
Harmagedooni lahingu kulminatsioonihetkel, suure vaevaaja viimasel päeval, läheb Jeesus valgel hobusel lahingusse saadetuna taevastest sõjavägedest:
“Ja ma nägin taeva avatud ja vaata: valge hobune! Ja selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ja Tema mõistab kohut ja sõdib õiguses. Aga tema silmad olid tuleleek ja temal oli peas palju ehissidemeid; ja temale oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise. Ja temal oli seljas verega kastetud kuub ja tema nimeks on pandud Jumala Sõna. Ja sõjaväed taevas järgisid teda valgete hobuste seljas ja olid riietatud valge ja puhta lõuendiga. Ja tema suust tuli välja terav mõõk, et sellega lüüa rahvaid. Ja tema ise karjatseb neid raudkepiga. Ja ta ise sõtkub kõigeväelise Jumala tulise viha viina surutõrt. Ja temale on tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi “KUNINGATE KUNINGAS JA ISANDATE ISAND” (Ilm 19:11-16).
Pärast seda, kui vaenlane on alistatud ja antikristus, valeprohvet ning nende järgijad karistatud (Ilm 19:20-21), pannakse saatan vangi:
“Ja ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on kuradi ehk saatana ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat otsa saavad. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama” (Ilm 20:1-3).
Saatana kinnisidumine on Ilmutusraamatu 19. peatükis kirjeldatud sündmuste järg ning on seega Jeesuse tagasituleku otseseks tagajärjeks. See järgneb vahetult lõplikule kohtuotsusele antikristuse ja valeprohveti üle. Sellepärast tuleb saatana sidumist vaadelda antud kontekstis ja seda ei tohi kanda üle koguduse aega.
Ristil saavutati tõepoolest võit kuradi üle. Me võime selle fakti usus vastu võtta ja elada võidukalt. See aga ei tähenda, et saatan oleks peale Kolgatat areenilt kõrvaldatud ja kusagile vangi pandud. Vastupidi! Peetrus ütleb, et ta käib ikka veel ringi nagu möirgaja lõukoer ja otsib, keda hävitada (1Pe 5:8). See hoiatus on antud kristlastele, et nad jääksid kaineks ja valvaksid ning oleksid riietatud Jumala sõjavarustusega. Me võime elada Kolgata võidus, kui hoiame end pidevalt oma Päästja ligi ja seisame vastu saatanale: “Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest” (Jk 4:7).
Jumala rahu, mida päästetud kogevad, ei tähenda seda, et oleksime juba millenniumis (tuhandeaastases rahuriigis). Praegune võitlus kuradiga ja kurjuse jõududega ei anna kuidagi niisuguse olukorra mõõtu välja, kus saatan on seotud ja luku taha pandud, nii et ta ei saa enam rahvaid eksitada. Praegu oleme ikka veel sõjas - vaimulikus võitluses, mis kestab läbi terve koguduse ajastu:
“Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega” (Ef 6:11-12).
Meie seisukorra kohta selles kurjas maailmas ütles Jeesus: “Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:34). Praeguses ajas valitseb Jumala rahu meie südametes ja annab meile jõudu vaenlase vastu võidelda: “Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses” (1Jh 5:19).
Suurel vaevaajal intensiivistab saatan oma pingutusi (Ilm 12:12). Ta ässitab maailma rahvaid võtma relvad ja minema Lähis-Itta, et täielikult hävitada Iisraeli riik ning astuda lahingusse isegi Jeesuse enda ja Tema armeede vastu. Johannes kirjeldab seda järgmiselt: “Ja ma nägin lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad. Need on nimelt kuradi tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta kõigeväelise Jumala suureks päevaks” (Ilm 16:13-14).
Alles Kristuse tagasitulekul murtakse saatanlik triumviraat. Neist kaks - metsaline ja valeprohvet - heidetakse tulejärve. Lohe pannakse vangi põhjatusse sügavikku ja aheldatakse pimedusse, kuhu ta peab jääma tuhandeks aastaks.
Matteus kirjeldab kohtumõistmist rahvaste üle, kui Kristus tuleb tagasi ja istub oma aujärjele: “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik tema inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse tema ette kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest” (Mt 25:31-32).
Selle Kristuse kohtuotsusega käivad kaasas rahvusvahelised ümberkorraldused. Igale rahvale määratakse tema koht vastavalt sellele, kuidas ta on käitunud Iisraeli suhtes.
Pärast Kristuse tagasitulekut pühitsetakse maa peal Talle pulmi. Johannes ütleb: “Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja tema naine on ennast valmistanud! Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!” Ja ingel ütles mulle: “Kirjuta: Õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!” Ja tema ütles veel mulle: “Need on tõelised Jumala sõnad!” (Ilm 19:7-9).
Salajases tulekus enne suurt vaevaaega, saab Jeesus kokku oma pruudiga, kes võetakse üles Tema juurde. Seitse aastat hiljem ilmub Jeesus avalikult koos oma pruudiga. Talle aulisele pulmapeole tuleb kokku palju külalisi, nende hulgas ka Iisraeli jääk, kes on just äsja Jeesuse oma Messiana vastu võtnud.
Sellega, et Jeesus toob oma pruudi taevast endaga kaasa ja esitleb teda maailmale, täitub Kl 3:4: “Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie ühes temaga avalikuks au sees.” Sel viisil jagab pruutkogudus Kristusega Tema suurimat võitu, kui Ta tuleb tagasi Kuningana, murrab vaenlase väe ja rajab maa peale õigusriigi.
Tuhandeaastases rahuriigis valitseb Kristus maa peal koos kogudusega. Vanemad, kes Ilmutusraamatu 5. peatükis kujutavad ausse läinud kogudust Jumala trooni ümber, ootavad aega, mil nad koos Kristusega maa peale tagasi tulevad ja saavad kuningateks Tema rahuriigis. Tallele ülistuslaulu lauldes ütlevad nad: “... sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ja nad valitsevad maa peal” (Ilm 5:9-10).
Ka tähendamissõna Lk 19:11-28 osutab Issanda Jeesuse valitsemisele koos oma pühadega. Suursugune inimene, kes läks kaugele maale kuningriiki vastu võtma, et siis tagasi tulla, on Jeesus. Tema esimesel tulekul ei tuntud Teda ära ega võetud Kuningana vastu. Alandliku teenijana ja Jumala Tallena andis ta oma elu patuste eest. Ülesvõtmises läks Jeesus kaugele maale, kus Jumal andis Talle nime üle kõigi nimede ja tõstis ta kõrgesse ausse (Fi 2:9).
Kui Ta tuleb oma kuningriiki valitsema, määrab Ta ka oma teenijad kuningateks. Üks pannakse 10 linna üle, teine 5 üle. Laisk sulane, kes ei olnud ustav oma kohustustes ja ilmub Tema ette tühjade kätega, jääb kõigest ilma.
Paljud inimesed saavad valesti aru, nagu toimuks see valitsemine taevas. Issand peab ka maa peal valitsema ja istuma Jeruusalemmas Taaveti aujärjele, et kõik prohveteeringud selles osas võiksid täituda. Enne Jeesuse sündi ütles ingel Maarjale: “Ja vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab temale ta isa Taavet aujärje” (Lk 1:31-32).
Taaveti troon ei ole taevas, vaid Iisraelis, Jeruusalemma linnas. Kristuse tuhandeaastane rahuriik ei piirdu aga üksnes Iisraeliga, vaid ulatub üle kogu maailma. Kuigi Tema riiki iseloomustab rahu, on siiski vaja ranget korravalvet, sest selles riigis on ka päästmata inimesi, kes on suure vaevaaja üle elanud. Taevas ei saa olla olukorda, kus oleks vaja inimesi raudkepiga valitseda. Peame seega nõustuma faktiga, et tuleb ajastu, kus Kristus valitseb maa peal Kuningana, enne kui jõutakse uue taeva ja uue maa täiuslikku patuta olukorda.
Kui Jeesus tagasi tuleb, on Tema “õlgadel valitsus” (Js 9:5). Tema tagasitulekut Kuningana kuulutatakse pasunate puhumisega ja häälega taevast: “Ja seitsmes ingel puhus pasunat. Siis sündisid suured hääled taevas ning ütlesid: “Maailma valitsus on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ja tema valitseb ajastute ajastuteni” (Ilm 11:15).
Ilm 19:15 öeldakse, et Jeesus valitseb kõiki rahvaid raudkepiga, aga 2. peatükis ütleb Ta oma ustavatele sulastele: “Pidage vaid kinni, mis teil on, kuni ma tulen! Ja kes võidab ja otsani peab minu tegusid, sellele ma annan meelevalla paganate üle ja ta peab neid karjatsema raudkepiga, nõnda nagu saviastjad pihuks lüüakse, otsekui minagi olen saanud meelevalla oma Isalt” (Ilm 2:25-27).
Apostlite tegudes on selge tõotus, et Jeesus taastab Taaveti trooni oma nähtava maapealse valitsemise ajal: “Pärast seda ma tulen jälle ja ehitan üles Taaveti lagunenud maja ning parandan ära tema varemed ja püstitan ta uuesti, et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kellede üle on nimetatud minu nimi, ütleb Issand, kes seda teeb”(Ap 15:16-17).
Tuhandeaastases rahuriigis on Jeesuse troon Jeruusalemmas kontaktpunktiks maa ja taeva vahel. See on jumaliku tarkuse, meelevalla ja õiglase valitsuse keskuseks. Jesaja ütleb selle kohta järgmist: “Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde! Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: “Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist väljub käsuõpetus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!” Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima” (Js 2:2-4).
Maa peal ei ole veel kunagi olnud aega, kus poleks olnud sõdu, kus ei oleks mehi treenitud sõjaks või kus ei oleks valmistatud relvi. Niisugune olukord saabub siis, kui Rahuvürst tuleb tagasi ja võtab valitsuse oma õlgadele. Enne seda seob Ta aga selle ajastu “tugeva mehe”, keda 2Ko 4:4 nimetatakse “sellesinase maailma jumalaks”. Koos oma deemonite hulkadega on ta pimeduse maailma valitsejaks (Ef 6:12). Kuna Kristuse tuhandeaastases rahuriigis on saatan seotud, ei saa ta rahvaid eksitada, nii nagu ta seda praegu teeb (Ilm 20:2-3). Järelikult ei ole siis ei sõdu ega kuritegevust. Igasuguses vormis mäss Jumala vastu kaob siis ära ning kogu maailm tunnustab ja praktiseerib ainult kristlust: “...sest maa on täis Jehoova tundmist - otsekui veed katavad merepõhja” (Js 11:9).
Jeruusalemma tunnustatakse spontaanselt kogu maailma pealinnana. Poliitilised pinged ja vaen kaovad: “Sel ajal nimetatakse Jeruusalemma “Jehoova aujärjeks” ja kõik rahvad kogunevad sinna Jehoova nime juurde Jeruusalemma ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järele” (Jr 3:17).
Ainukeseks sõnakuulmatuse vormiks on mõnede rahvaste lodevus Issandat austada ja kummardada, nii nagu Ta oma alamatelt seda ootab. Sel põhjusel karjatatakse neid raudkepiga ning nende suhtes rakendatakse ka karistusi: “Ja kõik järelejääjad kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Jehoovat ja pidama lehtmajade püha! Aga neil maa suguvõsadel, kes ei lähe üles Jeruusalemma kuningat, vägede Jehoovat kummardama, ei saja vihma” (Sk 14:16-17).
Antud kirjakohast selgub, et kuigi saatan ei ole enam patuseid inimesi kiusamas, on neil ikka veel lihalik loomus, mis vajab korralekutsumist, et säilitada Jumala suhtes õige hoiak. Nad on surelikud olendid lihas ja veres, kellel ei ole ülestõusmisihu. Tänu oma langenud loomusele vajavad nad vaimulikku päästekogemust, selleks et Issandale kuuluda.
Sakarja 14:16-17 põhjal on nad suure vaevaaja ja Harmagedooni lahingu üle elanud. Kuigi nad ei ole võib-olla antikristuse numbrit vastu võtnud, ei kuulu nad ka Kristusele. Päästmise omandamiseks tuleb neil Jeesus oma Lunastajana tões ja Vaimus vastu võtta. Nende evangeliseerimine on päästetud Iisraeli ülesanne, kes on samuti surelikud, kuid uuestisündinud inimesed.
Ilmutusraamatu sündmustes tuleb selgelt esile õpetus kahest ülestõusmisest. Ainult need, kes on saanud osa esimesest ülestõusmisest (Lk 14:14; 1Te 4:16), kaasa arvatud suure vaevaaja märtrid, valitsevad koos Kristusega.
“Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat (Ilm 20:6). “Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad. See on esimene ülestõusmine” (Ilm 20:5).
Kuradit ei heideta mitte kohe pärast Kristuse tulekut tulejärve, nii nagu see sünnib antikristuse ja valeprohvetiga. Põhjus on selles, et millenniumi lõpus lastakse ta veel lühikeseks ajaks lahti, et paljastada päästmata inimeste varjatud kurjus. Sel viisil eristatakse nad selgelt päästetutest:
“Ja kui need tuhat aastat täis saavad, siis lastakse saatan lahti oma vangist. Ja ta läheb välja eksitama rahvaid, kes elavad ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, neid sõtta koguma. Nende arv on nagu mereäärne liiv! Ja nad tulid üles ilmamaa lagendikule ja piirasid ümber pühade leeri ja armastatud linna. Siis langes tuli taevast maha ja sõi nad ära! Ja kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus on ka metsaline ja valeprohvet. Ja neid vaevatakse päevad ja ööd ajastute ajastuteni” (Ilm 20:7-10).
Viimsete dramaatiliste sündmustega millenniumis lõpeb kuues ajastu seitsmest Jumala plaanis olnud ajastust inimese jaoks. Need ajastud on:
1. Süütuse ajastu paradiisis.
2. Ajastu, mil langenud inimest juhtis tema südametunnistus.
3. Käsuõpetuse ajastu Iisraeli ajaloos.
4. Armu ajastu e. koguduse ajastu, mil taevariik esineb varjatud kujul.
5. Antikristuse valitsuse ajastu vaevaajal.
6. Kristuse tuhandeaastane rahuriik - Jumala avaliku valitsemise ajastu maa peal.
7. Igavene täiuse ajastu.
Läbi aegade on kitsal teel käijad moodustanud vähemuse. See kehtib ka tulevase rahuriigi kohta. Kuigi inimesed naudivad messiaanliku riigi eeliseid, ei alandu siiski paljud tõeliselt Issanda ette, et uuesti sündida. Kui kurat millenniumi lõpus vabaks lastakse, tõmbab ta kõik päästmata inimesed spontaanselt enda juurde. Kuna nende südamed on muutmata, saab saatan neid petta ja koguda viimsele suurele rünnakule Kristuse ja Tema pühade vastu. Pärast seda mässu algab kuradi ja tema järgijate igavene õuduseöö.
Pärast tuhandeaastast rahuriiki ilmub taevasse suur valge aujärg. Toimub teine ülestõusmine ja kõik need, kes on elanud ilma Kristuseta, mõistetakse igavesse surma põrgutules. Kitsas ja lai tee jõuavad mõlemad määratud sihtpunkti: üks uude Jeruusalemma, kus on pärliväravad ja teine tulejärve: “Ja keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve”(Ilm 20:15).
Vahetult pärast kohtumõistmist suure valge aujärje ees, põleb maa ära ja taevas veereb kokku nagu rullraamat. Nende asemele luuakse uus taevas ja uus maa. Imeline linn, uus Jeruusalemm, mille Jeesus on valmistanud neile, kes Teda armastavad, laskub maha taevast uuele maale.
Linn ja selle tänavad on tehtud puhtast ja läbipaistvast kullast. Linna alusmüürid on kaunistatud erinevat värvi kalliskividega. Linna ümbritsevates kõrgetes müürides on 12 pärliväravat. Iga värav on üksainus pärl. Pärl sümboliseerib pisarat, sest pisarad on põhjustatud valust ja kannatusest. Kui austrit vigastada, tekib vigastuse kohale särav pärl. Kui Jeesuse kätest ja jalgadest löödi läbi jämedad naelad ning Ta andis oma elu ristil, avanesid paradiisiväravad jälle langenud inimkonnale. Oma pisarate ja kannatuste läbi sai ta meile kalliks pärliks ja väravaks uude Jeruusalemma. Tema kaudu võime minna sisse taevariiki ja tunda rõõmu Jumala aust.
Pärast seda, kui Ilmutusraamatu 22. peatükis on lugejale antud pilt uuest taevast ja uuest maast, juhitakse tema tähelepanu jälle tagasi praegusesse aega. Saanud teada, missugune on kõigi kristlaste auline sihtkoht ja milline on õelate igavene eluase, kutsutakse lugejat jälle üles langetama omalt poolt selge otsus ja jääma sellele tõeliselt ustavaks. Issand ootab, et kristlased oleksid valmis Tema tulekuks. Me oleme kutsutud elama pühalt ja jumalakartlikult ning lahutama end selle maailma kurjusest:
“Ja ta ütles mulle: “Ära pane pitseriga kinni selle raamatu ennustussõnu, sest aeg on ligidal! Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut ja kes on rüve, see rüvetugu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam! Vaata, ma tulen pea ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on” (Ilm 22:10-12).
Paulus annab kristlastele sama sõnumi: “Sest Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul, oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist, kes iseenese andis meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada enesele pärisrahvaks, kes agar on tegema häid tegusid” (Tt 2:11-14).
Ilmutusraamatus tuletab Jumal meile ka meelde, et me ei tohi omaks võtta paabeli mõtteviisi taotleda iga hinna eest ühtsust. See ideoloogia õpetab iga asjaga kaasaminemist, mis meie teele satub ja kohanemist kõigi religioonidega ning nende mittekristlike traditsioonidega. Meie ajastul, mida iseloomustab kahe vastandliku vaimuliku jõu võitlus, ei ole ühtsuse ideaal maailmas teostatav. Oma usu pärast Issandasse Jeesusesse peame olema valmis veelgi suuremaks vastuseisuks maailmaga, mida valitsevad kurjuse jõud. Niisugune hoiak kutsub meid vaimulikule ja moraalsele lahkulöömisele kaasaegsest lodevast ja korrumpeerunud elustiilist.
Sa ei tohi minna kompromissile ega pöörduda selle maailma ideoloogiate poole, mis on kurjuse meelevalla all. Jää lõpuni kitsale teele. Ära kaldu kõrvale Jumala põhimõtetest ja ära muretse, kui maailm ja ka kirikud, kuhu on tunginud maailma meelsus, sulle selja keeravad. Ka oma aja vaimulikud juhid tõukasid Jeesuse kõrvale ja kiusasid Teda taga. Jeesus hoiatas, et meid ootab sama saatus (Jh 16:33). Nimekristlasi, kes lasevad end maailma mõttelaadist mõjutada, ei mõisteta hukka ega kiusata taga, kuid lõpuks peavad nad oma ajutiste eeliste eest kallilt maksma.
Tõeliste kristlaste kompromissitu hoiak jumalatu elustiili suhtes viib neid paratamatusse vastuseisu maailmaga. Sel põhjusel ongi sõprus maailmaga samastatud vaenuga Jumala vastu (Jk 4:4; 1Jh 2:15-17). Seetõttu ei saa nende kahe ideoloogia vahele mingeid sildu ehitada. Iga kristlane peab oma veendumustele kindlaks jääma.
Jumal kutsub sind ka praegusel hetkel, isegi kui suur vaevaaeg oleks juba alanud, pöörduma pimeduse paheliselt teelt ja tulema Päästja Jeesuse Kristuse juurde. Igaühele, kes tahab tõeliselt päästetud saada, ütleb Issand Piibli viimases peatükis: “...kellel on janu, tulgu ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata (Ilm 22:17).
Ära enam viivita, vaid mine põlvedele ja tunnista oma patud Jeesusele Kristusele. Tema ei lükka välja neid, kes Tema juurde tulevad (Jh 6:37). Ta ootab sind praegu: “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad nad villa sarnaseks” (Js 1:18).
Issanda andestus on suur (Js 55:7). Isegi kui sa oled korduvalt tagasi langenud, võid sa jälle tema juurde tulla. Ära lase saatanal enda päästmist või vaimulikku taastamist tõkestada mõttega, et sinu patud on liiga suured või isegi andestamatud. See on üks tema paljudest valedest. Tunnista kõik Issandale üles ja võta vastu täieliku andestuse tõotus: “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust” (1Jh 1:9). Jumal tunneb rõõmu patusest, kes meelt parandab ja kahetseva südamega Tema ette tuleb.
Tunnista teistele oma usust ja astu avalikult Kristuse poolele (Rm 10:9-10), isegi siis kui see toob kaasa tagakiusu. Ära häbene tunnistada oma Lunastajast ja ära vaiki suurtest asjadest, mis Ta on sulle teinud. Loe 1. Peetruse kirja ja ole rõõmus, kui sul tuleb oma usu pärast isegi kannatustest läbi minna. Raskused selles vaenulikus maailmas ei kaalu üles igavest au, mis meile varsti ilmub (2Ko 4:16-5:1). Aega on nii vähe, et Temaga õigesse vahekorda astumist ei tohi minutikski edasi lükata. See, mida sa praegu teed või tegemata jätad, mõjutab sinu igavest saatust.
Ilmutusraamatu lõpus on öeldud, et kui meil on kindlus, et oleme Talle vere kaudu Jumalaga lepitatud, annab Püha Vaim meie südamesse sügava igatsuse Jeesuse tagasituleku kohta. Vaim ja pruut hüüavad taevasele Peigmehele: “Tule, Issand Jeesus!” Tema vastus on: “Tõesti, mina tulen varsti!” (Ilm 22:17, 20).