6. peatükk

Iisrael vaevaajal

Taastatud Jeruusalemm

Paljud teevad selle vea, et jätavad Iisraeli Ilmutusraamatu apokalüptilistes sündmustes tähele panemata. Sellest tingituna jääb Piibli käsitlus suurest vaevaajast paljuski mõistmata. Samuti ei saada aru ühest kõige tähtsamast prohvetlikust märgist koguduse ajastu lõpu kohta, milleks on juudi rahva ja nende pealinna Jeruusalemma ülesehitamine.

Kristuse tagasituleku kohta ütleb Ilm 1:7, et “kõik silmad saavad teda näha ja need, kes tema läbi pistsid...” See salm osutab selgelt, et Iisrael peab olema tulnud tagasi oma maale, nii et nad võivad võtta vastu otsuse ristilöödud Kristuse kohta, kelle nende esivanemad Tema esimese tulemise ajal hülgasid.

Jeruusalemma staatus on kõige tähtsam märk, mille Jeesus andis praeguse ajastu lõpu ja suure vaevaaja alguse suhtes. Peale seda, kui Ta Lk 19:41-44 ja 21:5-6 esitas pildi Jeruusalemma füüsilisest hävingust, mainis Ta juutide hajutamist üle terve maailma ja seda, et sel ajal tallavad Jeruusalemma teised rahvad:

“... sest suur häda on maa peal ja viha selle rahva vastu! Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganrahvaste tallata, kuni paganate ajad täis saavad” (Lk 21:23-24)

Paulus viitab Iisraeli hajutatusele kui vaimuliku paadumuse perioodile, mis paganatele on maailma evangeliseerimise ajaks: “... Iisraelile on osalt tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse ja kogu Iisrael päästetakse, nõnda nagu on kirjutatud: “Siionist tuleb päästja ja kõrvaldab Jaakobist jumalatuse” (Rm 11:25-26).

Sõna “kuni” Lk 21:24 ei viita ainult ajale, mil Jeruusalemma enam ei tallata, vaid ka koguduse ajastu lõpule, mil mittejuutide ajad täis saavad. Ajamärkide õigeks tõlgendamiseks on tingimata vaja pöörata tähelepanu arengutele Jeruusalemmas ja selle ümber (Lk 12:54-56).

1948.a. anti Iisraelile sõltumatus nii, et ainult Jeruusalemma uus osa jäi juutide kontrolli alla. See oli oluline tõend selle kohta, et prohveteeritud lõpuaeg oli lähedal. 1967.a., kui Jordaanialt vallutati 6-päevases sõjas Jeruusalemma vanalinn (Siion ja Templimägi) ning Ida-Jeruusalemm, kujunes välja väga tähelepanuväärne olukord. Jeruusalemma füüsiline taastamine oli lõpetatud ja nüüd võis sellele järgneda poliitiline taastamine pealinnana. Pidage meeles, et viimati oli Jeruusalemm juutide sõltumatu riigi pealinn enne Babüloonia vangipõlve 6. saj eKr. Kristuse ajal lehvis linna kohal Rooma impeeriumi lipp.

1980.a. augustis deklareeris tolleaegne peaminister Menachem Begin Jeruusalemma Iisraeli igaveseks ja jagamatuks pealinnaks ning viis oma kantselei Tel-Avivist üle Jeruusalemma. Kahe järgneva aasta jooksul kolis kogu valitsuskabinet üle Jeruusalemma. Linna poliitiline taastamine oli lõppenud.

Nüüd peab veel aset leidma Jeruusalemma vaimulik taastamine ja templi ülesehitamine. Vaimulikus mõttes on linn ikka veel paganrahvaste tallata, sest Templimäel on kaks muhameedlaste mošeed. Suureks vaimulikuks arenguks Iisraelis on ärkamine  vaevaaja alguses, kus ilmuvad esile 144 000 messianistlikku juuti. Teiseks tähtsaks vaimulikuks sündmuseks on templi ülesehitamine. Viiteid taastatud templi kohta, mis rüvetatakse vaevaaja keskel, võib leida Tn 9:27, 11:31; Mt 24:15; 2Te 2:4 ja Ilm 11:1-2. Johannese prohveteering Ilmutusraamatu 11. peatükis pandi kirja pärast eelmise templi hävitamist 70. A.D. ja võib seega viidata ainult tulevasele taastatud templile.

Kogu rahva vaimulik uussünd (Iisraeli jääk suure vaevaaja lõpus) toimub siis, kui Messias ilmub oma teises tulemises Õlimäele: “Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool” (Sk 14:4). Paljud inimesed ootavad seda suurt sündmust. Jeruusalemma endine linnapea Teddy Kollek on öelnud, et tema ees seisab kõige raskem ülesanne, mis võib ühel linnapeal olla: valmistada linn ette Messia tulekuks.

Joon. 6. Iisraeli vaimulik ärkamine

Katsumuste ja kannatuste nädal

Kaasaegses Iisraelis on taastatud Piiblil põhinev kronoloogia, kus aega loetakse seitse aastat kestvate aastanädalate kaupa. Kuuele aastale järgneb alati sabatiaasta, mis on tsükli viimaseks aastaks. Seitsme aastanädala järel (49 aastat) pühitsetakse juubeliaastat, mis on 50. aasta (3Mo 25:1-10).

Viimane aastanädal enne Messia tagasitulekut Õlimäele on Iisraelile katsumuse ja vaimuliku ärkamise ajaks. See rahvas on ikka veel vaimulikus pimeduses, kellel seisab ees raske puhastumisaeg seitse aastat kestval vaevaajal (Jr 30:7; Tn 9:27; Hs 22:19-21; Sk 13:8-9). Pärast seda puhastumist siseneb Iisraeli jääk messiaanlikku kuningriiki ja naudib kõiki täiuse ja õnnistuse tõotusi. Kuigi Iisraeli rahva pöördumine toimub alles seitsmeaastase perioodi lõpus (seda nimetatakse ka Taanieli 70. nädalaks), algab suur ärkamine juba aastanädala alguses.

Juutide aastanädalate traditsioon aitab mõista, miks suure vaevaaja pikkus on täpselt seitse prohvetlikku aastat. Prohvetlikus ajaarvestuses on igas kuus 30 päeva. Tn 9:27 viitab valemessia aastanädala pikkusele valitsusele ja templi rüvetamisele selle nädala keskel. Seega võib viimase aastanädala jagada kaheks perioodiks pikkusega kolm ja pool aastat (e 42 kuud, e 1260 päeva). Ainult seda informatsiooni aluseks võttes on võimalik mõista järgmisi väiteid Ilmutusraamatus:

· Kaks kotiriides tunnistajat kuulutavad suurel vaevaajal 1260 päeva (Ilm 11:3).

· Paganad tallavad Jeruusalemma taastatud templit 42 kuud (Ilm 13:2).

· Naine (Iisraeli rahvas) põgeneb kõrbe, kus Jumal toidab teda 1260 päeva (Ilm 12:6).

· Antikristusel on diktaatorina absoluutne meelevald 42 kuud (Ilm 13:5).

Pitseeritud 144 000

Väga oluliseks sündmuseks vaevaaja alguses on vaimulik ärkamine juudi rahva keskel. Ilm 7:4 ütleb selgelt, et Iisraelis on 144 000 Jumala sulast, kelle otsaesisele vajutatakse pitser: “Ja ma kuulsin nende arvu, kes olid pitseriga märgitud, sada nelikümmend neli tuhat pitseriga märgitut kõigist Iisraeli laste suguharudest.”

Selles väites ei ole midagi ebaselget ning täiesti vale oleks omistada Ilm 7:1-8 kirjeldatud ärkamine kogudusele või mingile teisele rühmale. See käib ainult Iisraeli kohta. Selleks ajaks on Issand tõelised usklikud maa pealt ära võtnud. Seejärel äratab Ta 144 000 juuti taastatud Iisraeli rahva hulgast, et need oleksid Tema erilised tunnistajad. Ilmutusraamatu 7. peatükk seondub ulatuslike prohveteeringute seeriatega Piiblis, kus Issand lisaks Iisraeli füüsilise taastamise tõotusele nende oma maal lubab anda neile viimseil päevil ka vaimuliku ärkamise:

“Seepärast ütle Iisraeli soole ... Ma võtan teid ära paganate seast ... ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks ... Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal” (Hs 36:22-28).

Tänapäeval on tuhanded juudid teadlikud Uue Testamendi faktidest Jeesuse kui Messia kohta. Enamik neist lükkab aga lõpliku otsuse tegemist edasi kas ebakindluse või tagakiusu hirmu tõttu. Nad otsustavad alles peale ülesvõtmist, kui koos Kristuse kogudusega on maa pealt ära võetud ka kõik messiaanlikud juudid (need, kes on varem Jeesuse oma Messiana vastu võtnud). Siis tuleb neil põhjalikult ümber hinnata kõik Messiaga seotud faktid.

Nende dramaatiliste sündmuste tagajärjel võtab suur grupp juute kogu maailmas sügavas meeleparanduses ja Püha Vaimu juhtimisel Jeesuse vastu oma Messiana ja Päästjana. Vastavalt Ilm 7:3 pitseeritakse siis need 144 000 Issanda teenijat ja neile antakse eriline evangeelne teenimistöö. Taanieli kolme sõbra kombel hoitakse neid valitud tunnistajaid suure vaevaaja tules puutumatutena.

Suur petis astub esile

Sel ajal kui luuakse tingimused Iisraeli vaimulikuks taastamiseks, seab kurat  üles oma valemessia. Vahetult peale ülesvõtmist on Iisraelis suur ärevus ja hirm. Olukorda halvendab veelgi Venemaa ja Araabia riikide ühine rünnak, mis tabab Iisraeli igast küljest (Hs 38 ja 39). Jumal sekkub olukorda dramaatilisel ja ootamatul viisil, päästab Iisraeli üleloomulikult ja hävitab tema vaenlased.

Samal ajal kerkib esile dünaamiline juudi soost imesid tegev mees. Sellele ebatavalisele mehele, kes näiliselt tuli juute kriitilisel momendil päästma, omistatakse vääralt teeneid võidu eest. Ta esitleb ennast Iisraeli päästjana ja tõotatud Messiana. Peale lühikest arupidamist tunnustavad teda rahvuslikud juhid. Issand Jeesus viitab sellele traagilisele otsusele Jh 5:43: “Mina olen tulnud oma Isa nimel ja te ei võta mind vastu; kui teine tuleb iseenese nimel, tema te võtate vastu.”

See petis, kes imiteerib tõelist Messiat ja püüab Tema kohale asuda, on ratsanik valge hobuse seljas - antikristus. Ta teeb pingutusi, et oma positsiooni kindlustada ning annab Iisraelile loa tempel uuesti üles ehitada. Ta halvustab vaimulikku ärkamist, kus 144 000 inimest saavad päästetud, öeldes, et see on Jumala tahte vastane reetlik liikumine. Vastukaaluks messiaanlikule ärkamisele suunab ta kogu religioosse initsiatiivi ortodokssesse kanalisse, mis tegeleb templi taastamisega ja ohverdamise süsteemiga.

On ilmne, et toimub suur polariseerumine: ühel pool on messiaanlikud juudid ja teisel pool ortodokssed juudid valemessia juhtimise all. Viimane grupp on ülekaalus ja tõotab üksmeelset toetust oma “kauaoodatud Messiale”. Isegi siis, kui antikristus seab enese ka teiste rahvaste religioosseks juhiks ja messiaks ning kisub Iisraeli liitu teiste usunditega, on enamus ikka veel pimedad tema pettuse suhtes ja toetavad teda tingimusteta.

Kaks tunnistajat

Sellel massilise eksituse perioodil saadab Issand kaks erilist tunnistajat Iisraelile kuulutama, et nad peavad pöörduma tõelise Jumala poole (Ilm 11:3-12). Piiblis on vihjeid, et need kaks võivad olla Mooses ja Eelija, kes ilmusid Jeesusele muutmise mäel (Mt 17:1-3). Eelija suhtes ei ole mingit kahtlust. Vana Testamendi kahes viimases salmis öeldi Iisraelile:

“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega” (Ml 3:23-24).

Rahuvürstist türanniks

Vaevaaja keskel murtakse leping Iisraeli ja valemessia vahel, siis kui ta kuulutab end templis jumalaks. Piibel ütleb, et tuleb ärataganemine ja ilmub ülekohtu inimene, “kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala” (2Te 2:4). Koos valeprohvetiga seab ta templi kõige pühamasse paika üles oma kuju ja sunnib kõiki seda kummardama. Ta tühistab igasuguse jumalateenistuse, kaasa arvatud ohvriteenistuse templis. Taaniel ütleb selle õela valitseja kohta:

“Paljude meelest ta ei hooli lepingust ühe aastanädala jooksul ja ta lõpetab pooleks aastanädalaks tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja” (Tn 9:27).

Taaniel kinnitab seega, et antikristus lõpetab kolme ja poole aasta järel ohverdamise süsteemi ja kõik muu jumalateenistuse peale tema enda kummardamise.

Pettunud Iisrael keeldub edasisest liidust võltsmessiaga. Sellega muutub ta valemessia viha märklauaks, kes on nüüd selle maailma isehakanud jumal ja asub punasel hobusel sõitva ratsaniku rolli. Valemessias asub sõjateele ning püüab välja juurida Iisraeli ja kõik dissidentlikud grupid. Ta tapab kaks kotiriides tunnistajat, kes nii visalt inimesi tema eest hoiatavad (Ilm 11:7). Ta käsib ka hukata kõik need, kes usuvad Kristusesse. Jeesus andis juudi rahvale selge hoiatuse enneolematu tagakiusu kohta antikristuse poolt:

“Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel - kes seda loeb, see pangu tähele - siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele; kes on katusel, ärgu tulgu maha midagi oma majast võtma ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube ... Ent paluge, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. Sest siis tuleb suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi. Ja kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha” (Mt 24:15-22).

Neil viletsuse päevil hukkub palju juute. Sakarja ütleb: “Ja nõnda sünnib kogu maal, ütleb Jehoova: sealt hävitatakse kaks osa, aga kolmas osa jääb sinna järele” (Sk 13:8).

Ülejäänud kolmandikku puhastatakse suure vaevaaja sulatusahjus kuni Jeesuse tagasitulekuni, mil nad Temaga lepitatakse (Sk 13:9).

Põgenemine kõrbesse

Ilmutusraamatu 12. peatükk kirjeldab Iisraeli põgenemist kõrbesse. See leiab aset varsti pärast templi rüvetamist ja lepingu tühistamist valemessia ja Iisraeli vahel vaevaaja keskel.

Jälgides tegevuse arengut Ilmutusraamatu 12. peatükis, on ilmne, et konflikt Iisraeli ja antikristuse vahel ei ole mingi juhuslik kokkusattumus, vaid osa igivanast võitlusest Jumala riigi ja saatana riigi vahel. Johannes mainib selles kokkupõrkes kulmineeruvate sündmuste tausta:

“Ja suur imetäht ilmus taevas: naine, riietatud päikesega ja kuu tema jalge all ja temal peas pärg kaheteistkümnest tähest. Ta oli käima peal ja kisendas lapsevaevas ja tal oli suur valu sünnitades. Ja teine imetäht ilmus taevas ja vaata suur tulipunane lohe, seitsme peaga ja kümne sarvega ja ta peade peal seitse ehissidet. Tema saba pühkis ära kolmanda osa taevatähti ja viskas need maa peale. Ja lohe seisis naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, neelata laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes peab raudkepiga karjatsema kõiki paganrahvaid. Ja naise laps kisti Jumala ja tema aujärje juurde. Ja naine põgenes kõrbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva” (Ilm 12:1-6).

Siin võrreldakse Iisraeli abielunaisega ja mitte kihlatud neitsiga nagu Kristuse kogudust (kõrvuta Iisraeli kohta käivaid kirjakohti - Jr 31:1-5, Js 54:4-8 ja Ho 2:15 - nendega, mis räägivad kogudusest – Mt 25:1-13 ja 2Ko 11:2).

Naist identifitseerivad ka 12 tähte tema peas, mis viitavad Iisraeli 12 suguharule ja päike ning kuu, mis viitavad Jaakobile ja Raahelile kui Iisraeli esivanematele. Neid sümboleid selgitab Joosepi unenägu :

“Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: “Vaata, ma nägin veel ühe unenäo ja ennäe päike, kuu ja üksteistkümmend tähte kummardasid minu ees!” Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: “Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?”” (1Mo 37:9-11; vt. Jr 31:11, 15 , kus Jaakob ja Raahel kujutavad Iisraeli).

Naise rasedus viitab Kristuse sünnile. Lohe, kes tõmbas endaga kaasa kolmandiku taeva inglitest ja on valmis last neelama, ei ole keegi muu kui kurat. Antud juhul oli tema tööriistaks Heroodes, kes Jeesuse hävitamiseks käskis mõrvata kõik Petlemma lapsed. Kuid Issand Jeesus täitis ikkagi oma missiooni ning Ta võeti tagasi taevasse. Periood, mil Ta karjatseb rahvaid raudkepiga, algab pärast Tema teist tulekut. Vastavalt Ilm 2:26-27 valitsevad Tema ustavad jüngrid koos Temaga.

Enne seda, kui Jeesus tuleb tagasi, suunab saatan oma jõupingutused võitluses Jumala ja Tema riigiga koguduse ning Iisraeli vastu. Pärast seda, kui tõeline kogudus on üles võetud, suunab ta kogu oma tähelepanu Iisraelile. Kõigepealt püüab ta neid eksitada ja seejärel hävitada, et nurjata Jumala plaani Tema omandrahva suhtes. Sel ajal antakse Iisraelile käsk põgeneda kõrbesse, arvatavasti Petrasse, et suur vaevaaeg üle elada. Seal varjab Issand neid 1260 päeva, s.o. kolm ja pool aastat.

Kristlastest märtrid

Antikristus kiusab taga ka vaevaaja kristlasi. Nad ei täida tema selgeid käske ja kummardavad ainult Iisraeli Jumalat ning Jeesust Kristust. Selles mõttes on kristlased naise, Iisraeli, lähedased sugulased (Ilm 12:17). Rm 11:15-20  ütleb Paulus, et mittejuutidest kristlased poogitakse õlipuu (Iisraeli) külge ja on seega nendega lähedalt seotud. See lähedane side annab meile armastuse Iisraeli vastu. Meie südame siiraks sooviks ja palveks on, et nemad tunneksid ka Jeesuses ära oma Issanda ja Päästja ning astuksid Temaga uude lepingusse (He 8:8-13).

Tõelised kristlased tunnevad kohe ära antikristuse pettuse. Nad lükkavad tema ja ta universaalse võltsreligiooni tagasi. Nende jaoks on metsalise lühiajalises kuningriigis ainult üks tee: tagakius ja märtrisurm. Nende märtrite kohta ütleb Johannes:

“Ja kui ta võttis lahti viienda pitseri, siis ma nägin altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Ja nad kisendasid suure häälega ning ütlesid: “Oh püha ja tõeline Valitseja, kui kaua sa ei mõista kohut ega tasu kätte meie verd neile, kes elavad maa peal?” (Ilm 6:9-10).

Nende märtrite hulka kuuluvad kõik need, kes pöörduvad pärast ülesvõtmist. 144 000 juudi tunnistaja teenimistöö tagajärjel on palju niisuguseid pöördunuid. Nemad seisavad antikristusele vastu ja paljastavad tema pettust.

Kui sina peaksid sellel ajal elama, tuleb sul meeles pidada, et sinu päästmine ei olene antikristusele vastuseismisest ja tema märgist keeldumisest, vaid eelkõige sellest, kas sa pöördud Issanda Jeesuse Kristuse poole. Sa pead tunnistama oma patud ja võtma Ta vastu oma Lunastajana, et saaksid puhtaks Tema vere läbi. Alles siis oled sa tõeliselt valmis antikritusele vastu seisma, isegi juhul, kui see sulle elu maksab. Sa pead tõepoolest olema valmis minema vältimatusse märtrisurma, sest kristlased ei ela suurt vaevaaega üle: “Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ega ole oma elu armastanud surmani” (Ilm 12:11). Taevas saavad nad teada, et ka nende kaasvennad Jeesuses peavad kannatama ja surema märtrisurma: “Ja neile anti igaühele pikk valge rüü ja neile üteldi, et nad oleksid rahul veel natuke aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes tapetakse nõnda nagu nemadki” (Ilm 6:11).

Kui kõik märtrid on taevasse kogutud, antakse neile ülestõusmisihu ja nad on väga rõõmsad Issandas. Nad ei mäleta enam oma kurvastust, vaeva, tagakiusu, nälga ega märtrisurma, millest nad pidid oma usu pärast läbi minema. Selle suure kogunemise kohta kirjutab Johannes:

“Pärast seda ma nägin ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ... Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres ... Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist” (Ilm 7:9, 14, 17).

Kohtumine Õlimäel

Kristuse ilmumist kirjeldab Ilmutusraamatu 19. peatükk. See leiab aset Õlimäel Jeruusalemmas:

“Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole! Ja mägede vaheline org suletakse, sest mägede vaheline org ulatab Jaasolist saadik; see suletakse, nagu see suleti maavärisemise tõttu Juuda kuninga Ussija päevil. Ja Jehoova, minu Jumal tuleb, kõik pühad ühes temaga” (Sk 14:4-5).

Issand Jeesus tuleb koos oma pühadega, kes võeti üles ja kes ühinesid Temaga seitse aastat varem. Nüüd tuleb Ta tegema lepitust Iisraeli jäägiga, kes suure Harmagedooni lahingu ajal peituvad Õlimäe koobastesse. Kohtumine Jeesusega on neile päästeks, sest: “Sel päeval on Taaveti sool ja Jeruusalemma elanikel avatud allikas  patu ja roojuse vastu” (Sk 13:1).

Kui ellujäänud juudid küsivad naelamärkide kohta Tema kätel ja rinnal, vastab Ta et need löödi Talle Tema sõprade kojas (Sk 13:6). See saab olema väga liigutav moment, kui Iisraeli jääk kahetseb sügavalt oma patte ja seda, et nende esiisad ei võtnud Messiat Tema esimese tuleku ajal vastu:

“Siis ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid ja kaebavad tema pärast, nagu kaevatakse ainsa lapse pärast ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast! Sel päeval on Jeruusalemmas niisama suur kaebus, nagu oli kaebus Hadad-Rimmoni pärast Megiddo orus” (Sk 12:10-11).

Jeesus taastab osaduse oma puhastatud ja kahetseva rahva jäägiga ning lohutab neid sõnadega:  “See on minu rahvas!” Ja tema ütleb: “Jehoova, minu Jumal” (Sk 13:9).