3. peatükk
Järgmise pildi annab Ilmutusraamat taevast, Jumala aujärje eest. Sissejuhatav fraas “pärast seda” esineb Ilmutusraamatus sageli, mis on konkreetseks viiteks selle kohta, et informatsioon on esitatud kronoloogilises järjekorras. Kui Johannes Ilm 4:1 ütleb “Pärast seda...” (kr. meta tauta), tahab ta sellega näidata, et edasised sündmused järgnevad eelpool kirjeldatud stsenaariumile kogudusest maa peal. Alates 4. peatükist on seega tegemist tulevaste sündmustega, sest praegu me elame ikka veel koguduse ajastus.
Et heita pilku koguduse aulisele tulevikule, kutsuti Johannes nägemuses taevasse. Ta oli kuulnud otsekui pasunahäält, mis ütles: “Astu siia üles ja ma näitan sulle, mis pärast seda peab sündima” (Ilm 4:1). Peagi kuulevad ustavad samasugust häält, kui Kristus tuleb neid üles võtma:
“Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga” (1Te 4:16-17).
Piibli prohveteeringute uurimisel on oluline õigesti mõista ülesvõtmise õpetust. Võtmesõnaks 1Te 4:17 on ”kistakse üles” (kr. harpadzo). K. S. Wuest selgitab seda sõna oma rahvusvaheliselt tunnustatud teoses “Studies in the Vocabulary of the Greek Testament”, lk. 68-69 järgnevalt:
„HARPADZO. See kreekakeelne sõna omab erinevaid tähendusi. Sellele ei vasta ühte universaalset inglisekeelset sõna. Tähendused on järgnevad: kinni haarama, jõuga ära viima, tungivalt enesele nõudma, välja või ära krahmama. Seda sõna kasutati üldiselt hukatuse ohust päästmise tähenduses. Samuti kasutati seda jumaliku jõu kohta, mis viis inimese imeliselt hetkega ühest kohast teise. Sõna kasutatakse Mt 11:12; 13:19; Jh 6:15; 10:12, 28-29; Ap 8:39; 23:10; 2Ko 12:2, 4; 1Te 4:17; Ju 23 ja Ilm 12:5. Kui sõnal on mitmeid tähendusi, kasutatakse kreeka eksegeesis ainult neid tähendusi, mis on kontekstiga kooskõlas ... Uurige kirjakohti, kus vastav sõna esineb ... Pöörake erilist tähelepanu 1Te 4:17 ja vaadake, kui palju uut te saate teada koguduse ülesvõtmise kohta.”
Järgnevalt on toodud mõned näited harpadzo sõna kasutamise kohta Piiblis:
· ära kiskuma (Mt 13:19)
· vägisi võtma (Jh 6:15)
· ära kiskuma (Ap 23:10)
· ära võtma (Ap 8:39)
· üles tõmbama (kiskuma) (2Ko 12:2, 1Te 4:17, Ilm 12:5)
Alljärgnevalt tsiteeritud salmides esineb sõna “üles kiskuma (tõmbama)” või “ära võtma”, kusjuures selle tähenduse suhtes ei ole mingit kahtlust: “Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära ja kojaülem ei näinud teda enam” (Ap 8:39). “Ma tunnen inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest tõmmati kolmanda taevani ...” (2Ko 12:2). “Sest et Issand ise tuleb taevast alla ... ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku ...” (1Te 4:16-17). “Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes peab raudkepiga karjatsema kõiki paganrahvaid. Ja naise laps kisti Jumala ja tema aujärje juurde” (Ilm 12:5).
Väga selge tõotuse selle kohta, et ülesvõtmine toimub enne suurt vaevaaega, leiame Luuka 21. peatükist. See tõotus antakse peale lühikest ülevaadet suure viletsusaja pimedatest päevadest:
“Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb ja seisma Inimese Poja ees” (Lk 21:36).
Vastavalt W. F. Arndt’ile ja F. W. Gingrich’ile (“A Greek-English Lexicon of the New Testament and other early Christian Literature”, lk.246) tähendab sõna “põgenema” (kr. ekfeugo), nii nagu seda kasutatakse Lk 21:36, vaeva eest põgenema e. vaevast pääsema. Ilmutusraamatu kronoloogiline iseloom näitab selgesti, et koguduse austamine toimub enne suure viletsusaja esimese pitseri avamist.
Maa peal aset leidvaid sündmusi silmas pidades on ülesvõtmine kristlastele järgnevast suurest ahistusest pääsemine. Ülesvõtmisele vahetult eelnev periood on eriliselt pime vaimuliku pettuse aeg, kus evangeelseid kristlasi põlastatakse ja naeruvääristatakse. Neid pilgatakse kui viimsepäeva prohveteid, kui nad hoiatavad inimesi lähenevate kohtuotsuste eest, mis toimuvad antikristuse valitsemise ajal. Neid peetakse ka mässajateks, sest nad keelduvad koostööst kõigi uskude oikumeenilise ühendusega, mis tegutseb Maailma Religioonide Parlamendi lipu all. Kui nad jäävad lõpuni ustavateks, võtab Issand nad vahetult enne antikristuse ilmumist ja suure viletsusaja algust ära. Vastav tõotus anti Tessaloonika kogudusele:
“Ja nüüd te teate, mis takistab teda saamast avalikuks omal ajal. Sest ülekohtu saladus on juba mõjumas; ainult peab enne vahelt kõrvaldatama see, kes teda siiamaani takistab; ja siis saab avalikuks ülekohtune - kelle Issand Jeesus hävitab oma suu vaimuga ja kellele ta teeb otsa oma tulemise ilmumisega” (2Te 2:6-8).
Need, kes toetavad New Age-liikumise näilisi rahuplaane, mis sillutavad teed ühtsele uuele maailmakorraldusele antikristuse valitsemise all, ei pääse suurest viletsusajast:
“Kui nad ütlevad: “Nüüd on rahu ja julgeolek!” tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku” (1Te 5:3).
Ülaltoodud kirjakohtadest selgub, et eksisteerib üks grupp inimesi, kes pääseb suurest viletsusajast, samal ajal kui teisi, kes Jumala poole ei pöördu, üllatab see aeg ootamatult.
Kõik need tõotused on kooskõlas Jh 5:24 toodud üldise kinnitusega, et need, kes usuvad Issandasse Jeesusesse, ei lähe mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse.
Kuigi ülesvõtmine on unikaalne sündmus, leidub Piiblis näiteid selle kohta, et oma viha välja valades on Jumal valmistanud pääsetee tõelistele usklikele, kuna Jumala viha ei ole nende jaoks mõeldud. Noa ajal kuulutas Jumal välja oma kohtuotsuse tigeda ja kõlvatu sugupõlve üle: “Ja Jumal ütles Noale: “Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda ja seepärast, vaata, ma hävitan nad ühes maaga! Tee enesele laev...” (1Mo 6:13-14). Veidi aega enne veeuputuse algust läksid kaheksa usklikku hukatuse eest laeva. Jumal ise sulges ukse nende taga, enne kui Ta patuste üle kohut mõistma hakkas (1Mo 6:16-23).
Ka Loti ajal päästeti usklikud. Ööl enne Soodoma ja Gomorra hävitamist kästi neil linnast evakueeruda ja mägedesse minna. Inglid rõhutasid, et nad ei saa enne midagi teha, kui Lott ja tema perekond patuste hulgast lahkuvad. Varsti pärast nende lahkumist sadas taevast alla tuld ja väävlit. Linnad koos nende elanikega hävitati (1Mo 19:13-25).
Piibel näitab, et valitseb selge seos nende ajalooliste sündmuste ja selle vahel, kuidas Jumal lõpuaegadel toimib usklike ja uskmatutega:
“Ja nõnda nagu oli Noa päevil, nõnda on ka Inimese Poja päevil: nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Samuti ka nagu Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid; aga sel päeval, mil Lott väljus Soodomast, sadas tuld ja väävlit taevast ning hävitas nad kõik. Otse nii peab olema sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub” (Lk 17:26-30). Loe ka 1Mo 6. ja 19. peatükki.
Iidsete olukordade ja lõpuaja sündmuste vahel võib tõmmata järgmisi paralleele:
· Noa ja Loti ajal valitses anarhia, sest inimesed tegid neis ülekohtustes ja kõlvatutes ühiskondades seda, mida nad tahtsid. Kõige tavalisem viis konflikte lahendada toimus jõudu kasutades. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti aega iseloomustab laiaulatuslik moraalne ja vaimulik langus. Inimesed olid muutunud nii pahelisteks, et kõik nende kavatsused olid üksnes kurjad. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal olid inimesed ülimaterialistlikud ning kombelõdvad. Nende ebamoraalsusega kaasnesid igasugused liialdused, kaasa arvatud sodoomia (nimetus tuleneb Soodomast). Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal pilgati jumalakartlikke ega pööratud tähelepanu prohvetlikele hoiatustele tulevaste karistuste kohta. Neid peeti tühjadeks kuulujuttudeks ja jätkati oma kõlvatutes eluviisides. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal andis Jumal patustele piisavalt aega oma kurjadelt teedelt pöördumiseks. Nad keeldusid aga meelt parandamast ja määrasid seega ise oma saatuse. Neil ei olnud kedagi süüdistada oma teenitud karistuse pärast. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal andis Jumal usklikele võimaluse kriitilisel momendil pääseda, enne kui Ta oma vihas asus patuseid karistama. Sündmuste järjekord oli niisugune: kõigepealt anti prohvetlikud hoiatused läheneva karistuse kohta, seejärel tagati usklike julgeolek, kes panid tähele meeleparandusekutset ja lõpuks valati Jumala viha patuste peale välja. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti päevil ei tagatud kaitset neile, kes ainult väliselt olid usklikud, kuid tegelikult olid pühendunud selle maailma asjadele. Loti naine on nende usklike prototüübiks, kes täidavad usukombeid, kuid on ise vaimulikult surnud. Selline teesklemine maksis Loti naisele elu. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal tabasid kohutavad katastroofid maad varsti pärast usklike evakueerimist. Surm ja häving raputasid maad enneolematus ulatuses. Nii saab see jälle olema...
· Noa ja Loti ajal ei tajunud patused, kui palju privileege ja õnnistusi nad võisid nautida, tänu sellele, et nende keskel olid mõned usklikud. Jumal oli valmis tervele linnale armu andma, kui Ta oleks sealt leidnud kasvõi kümme usklikku. Kui need inimesed, kes särasid valgusena kurja ja kõlvatu sugupõlve keskel, olid eest ära võetud, langes jumalatute peale totaalne vaimulik pimedus ja Jumala viha süttis põlema. Nii saab see jälle olema...
· Noa ajal pilkasid inimesed laeva ehitajaid “ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine” (Mt 24:39).
Vahetult pärast ülesvõtmist püüavad paanikasse sattunud inimesed meeleheitlikult ära seletada miljonite inimeste äkilist salapärast kadumist maa pealt. Mõistatus on veelgi suurem, kui selgub, et suured hulgad nimekristlasi, kaasa arvatud prominentsed pastorid ja teoloogid, on maha jäänud.
Vaimuliku pettuse intensiivsus ja veenmisjõud, mis sellel vaevaajal vallandub, on senitundmatu kogu inimkonna ajaloos. Areenile ilmub “rahuvürst”, kes on võimeline maailma ümber kujundama. Ta suudab köita masenduses masside tähelepanu ning saavutab nende poolehoiu.
Johannes oli Vaimus taevas hetkel, mil ta kuulis häält otsekui pasunat endaga rääkivat:
“Ja sedamaid olin mina vaimus. Ja vaata, aujärg seisis taevas ja keegi istus aujärjel! Ja see, kes istus, oli jumelt otsekui jaspise- ja sardisekivi ja vikerkaar oli aujärje ümber, jumelt sarnane smaragdikivile. Ja aujärje ümber oli kakskümmend neli aujärge; ja aujärgedel ma nägin istuvat kahtkümmend nelja vanemat, riietatud valgeisse riietesse ja kuldpärjad peas” (Ilm 4:2-4).
Au, mida Johannes nägi, oli kirjeldamatu. Lähim võrdlus, mida ta suutis tuua, oli kõrvutada Issanda ülevust ja kirkust kõige sädelevamate kalliskividega. Tema välimus sarnanes jaspise- ja sardisekivile. Ilm 21:11 on kirjeldatud jaspist mägikristallina ja see viitab rohkem teemandile. Selle võrdlusega tahetakse esile tuua Jumala täielikku pühadust. Sardisekivi toon on sügavalt punane, mis sümboliseerib Talle kallist verd. Roheline vikerkaar aujärje ümber viitab igavesele elule, mis meil on Issandas Jeesuses: ilma lõputa kaar osutab igavikule ja roheline on elu värv.
24 vanemat kuldpärgadega sümboliseerivad Kristuse austatud kogudust. Nende identiteedi kohta ei jää mingit kahtlust, kui nad kummardavad Talle ette Teda austades: “... sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest” (Ilm 5:9). Need on verega ostetud kristlased kõigi rahvaste hulgast, kes saavad auhiilguse ihu õigete ülestõusmises. Kõik Kristuse ihu liikmed kogunevad aujärje ümber, et osa võtta Issanda kohtumõistmisest maailma üle suurel viletsusajal (1Ko 6:2).
Sümbol, mida siin kasutatakse Kristuse tõelise koguduse kujutamiseks, on täiesti selge. Vanem on Uue Testamendi amet ja viitab isikule, kes on Jeesuse Kristuse poolt päästetud ning kes on andnud ennast Tema teenistusse. Arvul 24 on eriline tähendus. 1Aj 24 määras kuningas Taavet 24 perekonda Jehoova koja preestriteenistusse. Iga grupp pidi vastavalt graafikule teenima kaks nädalat. 1Pe 2:9 põhjal on iga Uue Testamendi usklik kutsutud olema “kuninglik preesterkond ... et te kuulutaksite tema aulisi tegusid, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde.” Olla vanem tähendab olla kuulekas Issanda kutsele saada Tema jüngriks.
Oled sa vastanud Kristuse kutsele teenida Teda kas täisajaliselt või osalise koormusega? Oled sa vastu võtnud vaimuliku varustuse, et seda teenistust teostada? Kõigil 24 vanemal on peas kuldpärjad. See on tõendiks nende kristliku teenimise kohta, mida Jeesus on krooninud (Ilm 22:12). Tühjade kätega Jeesuse ette ilmumine on samaväärne oma talendi peitmisega, mis toob kaasa häbi Kristuse taastulekul (1Ko 3:15; 2Ko 5:10; Ga 6:9; 1Jh 2:28; Ilm 22:12). Vanemaks olemine on lähedane jüngriks olemisele, sest mõlemal juhul käivad usk ja teod koos. Need ei tohi aga olla liha teod, mis lähtuvad inimlikest oskustest ja ideedest, vaid Püha Vaimu juhtimisel tehtud tööd.
Tegusid ei tohi segi ajada päästmisega: “Sest te olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda” (Ef 2:8-9). Pärast päästmist oleme me aga kutsutud pühendama oma elu Jeesusele ja tegema usutegusid: “Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes” (Ef 2:10). Nende tegude eest saavad vanemad kuldpärjad. Piibel mainib viite pärga, mis usklikele jagatakse: rõõmupärg hingede võitjaile (1Te 2:19, Fi 4:1), elukroon kristlastest märtritele (Jk 1:12, Ilm 2:10), aupärg ustavatele karjastele (1Pe 5:4), kadumatu pärg Jeesusele üle antud püha elu eest (1Ko 9:25) ja õiguse pärg neile, kes armastavad Issanda ilmumist (2Ti 4:8).
Pärast seda, kui Issand on päästnud tõelise koguduse viletsuse tunnist, valab Ta välja oma viha jumalatu maailma peale, et karistada neid, kes Tema ära tõukasid ning et lõpuks vabastada maailm kurjuse jõudude mõju alt. Ilm 5:1-5 on prelüüd dramaatilisele lunastusprotsessile, mis leiab aset järgneva, seitse aastat kestva viletsusaja jooksul. Seda vaadatakse traditsioonilise Iisraeli lunastusseaduse valgel, mille kohta on toodud näide Ruti raamatus. Ruti olukorra võrdlemine lõpuaja situatsiooniga heidab valgust Ilmutusraamatu 5. peatükile.
Noomi lahkus koos oma abikaasa ja kahe pojaga Petlemmast, et minna Moabi väljadele, kuna nende maale oli tulnud nälg. Analoogselt leidis kogu inimkond end pärast pattulangemist vaimuliku nälja olukorrast ning jäi ilma õigusest oma varandusele. Kuni tänase päevani oleme võõrad ja rändurid kurjas maailmas, kus peame võitlema pimeduse valitsuste ja võimudega (Ef 6:10-13).
Võõrsil olles surid kolm liiget Noomi perekonnast; üks otsustas maha jääda. Lõpuks leidsid ainult kaks armu Jumala silmis ja said tagasi oma pärisosa. Võrdlusena võime öelda, et enamus inimesi sureb oma rännakutel patustena, kuid need, kes toetuvad Issandale ja otsivad Tema juurest päästmist, elustuvad vaimulikult ning nende seisund taastatakse.
Petlemma tagasi tulnud, seisid Noomi ja tema minia silmitsi tohutu probleemiga. Aastatega kasvanud võlakoorem perekonna omandil oli suurem, kui nad suutsid maksta. Nad pidid leidma rikka sugulase, kellel oli suguvõsa lunastajana õigus lunastada maa ja taastada see vaeste omanike nimele. Lunastaja pidi ka Ruti endale naiseks võtma, et tagada tema perekondliku liini jätkumine. Niisugune lunastaja leidus Boase isikus. Ta tegutses vastavalt lunastusseadusele ja maksis kogu võla. Ta abiellus Moabi naise Rutiga, kuna Rutt oli järgnenud oma ämmale maale, kus valitses Iisraeli Jumal. Rutt ja Noomi olid üliõnnelikud ja Boasele väga tänulikud selle eest, mis ta oli teinud. Kui Boas ei oleks neile appi tulnud, oleks nende varandus võõraste kätte langenud ja nende perekonnanimi välja surnud.
Jeesus Kristus on Isik, kes tuli meid lunastama. Ta võttis enda kanda meie võlakoorma ja maksis selle eest täishinna. Selle armastuse teo tõttu oleme meie saanud Tema kaaspärijateks ja valitseme kord koos Temaga oma taastatud pärandi üle. Lisaks sellele võttis Ta meid, kes olime nagu Rutt sündinud paganlikku maailma, oma pruudiks, sest me oleme Tema juures pelgupaika otsinud. Milline võrratu rõõm, et oleme leidnud suguvõsa Lunastaja, kes halastas meie peale, maksis meie võla ja tegi meid taevase Isa poegadeks ja tütardeks, et võiksime nautida igavest elu Tema palge ees.
Vanemate rõõm ei tundnud piire, kui nad mõistsid, et nende Päästja, Jeesus Kristus - nende suguvõsa Lunastaja - ei maksnud mitte üksnes nende patu hinda, vaid vabastab kogu maailma tigeda käest. Tänu sellele võivad nad 1Mo 1:28 põhjal saada varsti tagasi oma pärandi maa peal ning valitseda selle üle koos Jeesusega. Siis lakkab eksisteerimast olukord, kus “kõik maailm on tigeda võimuses” (1Jh 5:9), mille põhjustas pattulangemine.
Iisraelis oli kombeks varanduse pärandamine või sellel lasuvad võlakohustused kirjarullile üles tähendada. Iga kord, kui tehti täiendavaid ülestähendusi, pitseeriti vastav kirjarulli osa. Testment meie õiguse kohta pärida ja omandada kogu maa, on seitsme pitseriga kinni pitseeritud. Ainult Kristus on väärt neid pitsereid lahti murdma ja raamatu avama. Ta ei ole mitte ainult kogu maailma legaalne omanik, vaid Ta maksis ka kogu kuhjunud võla, mis oli tingitud inimkonna langemisest saatana pettuse ohvriks ja sellest, et inimesed ei täitnud Jumala poolt antud ülesandeid.
Kui need pitserid üksteise järel lahti murtakse, tabavad maad kõigi aegade kõige kohutavamad karistused. Mitmed Vana Testamendi prohvetid rääkisid neist hirmsatest kohtuotsustest:
“Vaata, Jehoova päev tuleb hirmsana, raevu ja tulise vihaga, et teha õudseks maa ja hävitada sealt patused! Sest taevatähed, nende hulgas Vardatähed, ei kiirga enam valgust, päike on tõustes pime ja kuu ei anna oma valget! Mina tasun ilmamaale ta kurjuse ja õelatele nende süü, mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan võimutsejate upsakuse” (Js 13:9-11)
“Ligidal on Jehoova suur päev ... See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja nurgatornide vastu! Ma viin inimesed ahastusse, et nad käiksid nagu pimedad, sest nad on teinud pattu Jehoova vastu! Nende verd puistatakse nagu põrmu ja nende sisikondi nagu sõnnikut! Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa Jehoova vihapäeval: tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah äkilise ehmatuse ta valmistab kõigile maa elanikele” (Sf 1:14-18).
Inimese kurjad tööd hävitatakse ja saatana riik laguneb süstemaatiliselt, kuni kõik selle kantsid on langenud. Kui Lõukoer Juuda suguharust ilmub suure viletsusaja lõpus võidukalt lahinguväljale, võetakse antikristus ja valeprohvet kinni ning heidetakse elusalt tulejärve. Samal ajal aheldatakse saatan tuhandeks aastaks põhjatusse sügavikku.
Olles teadlikud kõigist neist aukartustäratavatest tulevikusündmustest, ootavad vanemad pinevusega esimese pitseri lahtitegemist ...