1. peatükk
Ausse läinud Kristus
Mõistetav sõnum
Ilmutusraamatu esimene salm kinnitab fakti, et selle raamatu sisu ei kujuta endast mingit mõistatuslikku allegooriat tulevastest sündmustest, vaid ilmutust. Selgelt on ära näidatud selle prohvetliku sõnumi päritolu: “Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale andis, et ta näitaks tema sulastele, mis varsti peab sündima; ja seda ta näitas, läkitades oma ingli kaudu oma sulasele Johannesele” (Ilm 1:1).
Kuna Johannes selle olulise sõnumi üles kirjutas, muutus see kättesaadavaks tervele Kristuse kogudusele. Salmis 2 ta kinnitab, et tema poolt kirjeldatu on täpne ülestähendus Jumala sõnast ja Jeesuse Kristuse tunnistusest. Johannes on seega ainult selle sõnumi edastaja, mida Jumal ise tahab kogudusele Kristuse kaudu ütelda.
Salmis 3 on tõotatud eriliselt õnnistada igaüht, kes loeb seda sõnumit ja hoiab kuulutatud asju ustavalt oma südames: “Õnnis on see, kes loeb ja need, kes kuulevad selle prohvetliku kuulutuse sõnu ja peavad tallel, mis sellesse on kirja pandud; sest aeg on ligidal.”
Ka Peetrus näitab selgelt prohvetliku sõnumi tähtsust:
“Ja meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele panete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis. Ja see olgu teile kõigepealt teada, et ükski prohveti kuulutus Kirjas ei ole omavolilise seletuse jaoks. Sest inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2 Pe 1:19-21).
Prohvetlik lamp on säranud läbi aegade ja valgustanud ustavate palverändurite teed pimedas maailmas. Aabraham elas telkides võõral maal. Kuna tal oli visioon linnast, mille ehitajaks ja valmistajaks on Jumal (He 11:10), elas ta usus, nagu see, kelle kodakondsus on taevas - uues Jeruusalemmas.
Kristus ja Tema kogudus
Ilmutusraamatu sõnum tuleb Kolmainu Jumalalt. See sisaldab kirju seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Kuna arv 7 sümboliseerib Piiblis täiuslikkust ja seda Ilmutusraamatus sageli korratakse, on see sõnum adresseeritud tervele Kristuse kogudusele läbi aegade.
Issanda Jeesuse majesteetlikkust koguduse Peana kirjeldatakse erilise ülevusega. Tema on see, kes meid armastas ja pesi oma verega ära meie patud. Tema on Alfa ja Oomega. Alfana on Ta olemas juba Jumala loomistöö alguses. Ta on ka inimese päästmise plaani algus. Oomegana on Ta koguduse ajastu lõpp ja see, kelle kaudu me võime siseneda igavesse ausse.
Johannes näeb Jeesust niisugusena nagu Ta on käesoleval koguduse ajastul: Ta liigub ringi kuldsete küünlajalgade keskel ja on üksikasjadeni teadlik kõigest, mis sünnib. Erinevaid kogudusi on kujutatud küünlajalgadena, sümboliseerides mahuteid, millesse kallatakse Püha Vaimu õli. Kui koguduste liikmed on täidetud Püha Vaimuga, on nad säravaks valguseks pimedas maailmas.
Jeesust kujutatakse Tema aulises väljanägemises. Ta on riietatud jalgadeni ulatuvasse rüüsse ja vöötatud kuldse vööga, mis rõhutab tema preesterlikku ja kuninglikku auväärsust. Ta villana valged juuksed sümboliseerivad Tema tarkust. Ta tuleleegina põlevad silmad annavad tunnistust Tema kõikteadvusest ja täiuslikust otsustusvõimest. Tema pilgu eest ei jää midagi varjule. Tema jalad on otsekui ahjus hõõguv hiilgav vasemaak, mis viitab Ta absoluutsele pühadusele ja puhtusele. Meie pattude pärast läks Ta kõhklematult ja kartmatult läbi Jumala kohtuotsuse tulest - läbi Ketsemani, läbi Kolgata ja läbi haua. Mõtle sellele suurele ohvrile, mille Ta pidi tooma, et kõigest sellest läbi minna. Ta jättis maha oma taevase au, et tunda siin maa peal äratõukamist, pilget, peksmist ja hukkamist koos kurjategijatega:
“Nagu paljud tema pärast kohkusid - nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus, ja ta kuju ei olnud inimlaste taoline” (Js 52:14). “Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmnägu ära pööratakse: ta oli põlatud ja meie ei hoolinud temast. Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Js 53:3-5).
Ka Paulus kirjutab Kristuse alandavast surmast meie pattude eest. Samas mainib ta ka kirjeldamatut au, mis Kristusele taevas osaks langes:
“[Jeesus Kristus], kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks”(Fi 2:2-6).
See on ausse läinud Kristus, keda Johannes näeb küünlajalgade vahel. Kohtumõistjate ees seistes ei öelnud Kristus sõnakestki enda kaitseks. Ta ei avanud oma suud (Js 53:7). Nüüd aga räägib Ta võimsa häälega, mis on nagu suurte vete kohin. Keegi ei saa sellele vastu vaielda ega esitada väljakutset selle autoriteedile. Tema sõnad on nagu terav mõõk, mis väljub Tema suust - lõhestades ja kohut mõistes. Tema pale on otsekui päike, mis tõrjub eemale kõik pimeduse. Tema erilised tunnistajad on nagu säravad taevatähed Tema paremas käes. Nende ülesandeks on tagada, et õiguse päike paistaks pimedusse mattunud maa üle. Tema jalad on nagu ahjus hõõguv hiilgav vasemaak. Ka tema jüngrid peavad pürgima pühitsuse poole ja saama puhtaks kannatuste läbi.
Jeesus Kristus on isik, kelle ümber kogu raamat keskendub. Juba algusest peale on inimesed Temasse erinevalt suhtunud. Varsti pärast Tema sündi ütles Siimeon Maarjale: “Vaata, seesinane on seatud langemiseks ja tõusmiseks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse” (Lk 2:34). Viimase 2000 aasta jooksul on Jeesus tõepoolest olnud miljonitele inimestele tõusmiseks uude ellu. Paljude teiste langemine oli tingitud sellest, et nad tõukasid Ta kõrvale ja armastasid pimedust enam kui valgust.
Vastavalt neile kahele omadusele, esitab Ilmutusraamat Jeesust Kristust kui Lunastajat ja kui Kohtunikku. Kõigepealt ilmutatakse Teda kui Lunastajat ja koguduse Pead, kes küünlajalgade vahel ringi käib. Ta ütleb oma ustavatele sulastele lohutussõnu, noomib kangekaelseid ja kutsub päästmata kirikuskäijaid - neid, kes on ainult näiliselt jumalakartlikud - meeleparandusele. Koguduse austamine ja Jeesuse valitsemine igavese kuningana on tihedalt seotud Tema lunastustööga.
Järgnevalt ilmutatakse Teda kui Kohtunikku, kes mõistab kohut kõigi nende üle, kes on Tema ära tõuganud. Kuni viimse momendini pakub Ta neile võimalust võtta Ta vastu oma Lunastajana. Lõpuks, kui aeg on täis saanud, mõistab Ta kohut kõigi antikristuse ja valeprohveti järgijate üle mõõgaga, mis lähtub Tema suust.
Nii õigeksmõistmise ja austamise kui ka hukkamõistmise puhul on otsustavaks teguriks isiku vahekord Kristusega - kas Kristuse poolt või Tema vastu. Sel põhjusel ütleb Johannes Ilm 19:10, et “Jeesuse tunnistus on prohvet kuulutuse vaim.” Ta on kas sinu hinge Päästja või sinu hinge üle Kohtumõistja. Suurel viletsusajal tuleb Kristuse ära tõuganud maailma peale katsumus ja talle antakse viimane võimalus meelt parandada ning Jeesus Päästjana vastu võtta.
Prohveteeritud sündmuste järjekord
Ausse läinud Kristus pöördub otse Johannese poole, kuid apostel on niivõrd täis aukartust ja hirmu, et ta langeb nagu surnu Jeesuse jalgade ette. Enne hukatuslike lõpuaja kohtute väljakuulutamist, paneb Issand kinnitavalt käe oma sulase peale ja ütleb: “Ära karda.” Ta on võitnud ära viimse vaenlase - surma - ja sellepärast ei ole sellel, kes tõeliselt Temale kuulub põhjust karta; “see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse” (Jh 5:24).
Ilm 1:19 antakse Johannesele korraldus kirjutada üles asjad, mis ta on näinud; asjad, mis on nüüd ja asjad, mis pärast seda sünnivad. Viis, kuidas Jeesus selle korralduse formuleeris, on tähtsaks võtmeks Ilmutusraamatu mõistmisel, sest sellega eristatakse kolme sündmuste gruppi.
· Esiteks peab Johannes kirja panema, mida ta on näinud. Ta nägi ausse läinud Jeesust küünlajalgade keskel.
· Teiseks peab ta üles tähendama selle, mis on. Aasta 95 A.D., mil Johannes sai selle ilmutuse Patmose saarel, kuulus koguduse ajastusse. Meie oleme praegu ikka veel samas ajastus. Johannes elas selle algusaastatel, meie aga oleme väga lähedal koguduse ajastu lõpule.
· Suurem osa Ilmutusraamatust räägib asjadest, mis pärast seda sünnivad. See sisaldab kõike, mis toimub pärast koguduse ajastu lõppu.
Sellest seisukohast vaadatuna on ilmne, et Ilmutusraamat on kirjutatud kronoloogilises järjekorras, kus on selgesti määratletud järgnev:
· ausse läinud Kristus, ptk. 1;
· ülevaade koguduse ajastust maa peal, ptk. 2,3;
· visioon taevast, mis kujutab ka ausse läinud kogudust, ptk. 4,5;
· seitse aastat viletsust, ptk. 6-19:10;
· Jeesuse teine tulek, 19:11-21;
· tuhandeaastane rahuriik, 20:1-6;
· viimne kohus, 20:7-15;
· uus taevas ja uus maa, ptk. 21,22.
Kuigi peamiste perioodide kirjelduses on järgitud rangelt kronoloogilist järjekorda, vaadeldakse suure viletsusaja sündmusi (ptk. 6-19) teemade kaupa ja need ei tarvitse olla kronoloogiliselt järjestatud. Sündmused peatükis 6 toimuvad terve aastanädala jooksul (7 aastat). Valge hobune (võlts-rahuvürst) ilmub viletsusaja alguses, aga punane hobune (sõda), must hobune (nälg) ja tuhkur hobune (surm) ilmuvad aastanädala teisel poolel. Viienda pitseri märtreid kogutakse terve vaevaaja jooksul, samal ajal kui kuuenda pitseriga seoses kirjeldatud tohutud kosmilised katastroofid leiavad aset suure vaevaaja lõpus. Ilm 7:1-8 kirjeldatud messiaanlikud juudid päästetakse suure viletsusaja alguses, kuid kristlikud märtrid (Ilm 7:9-17) kogutakse põhiliselt aastanädala teisel poolel. Suure vaevaaja keskel toimuvaid sündmusi on kirjeldatud peatükkides 12 ja 13. Müstiline Baabülon 17. peatükis - langenud maailmakirik - kerkib esile aastanädala esimesel poolel. Ta hüljatakse ja tapetakse kolme ja poole aasta pärast. Kaubandusliku Baabüloni häving, mida kirjeldatakse 18. peatükis, toimub järgneva kolme ja poole aasta pärast, s.o suure vaevaaja lõpus.
Neid, kes seletavad ja tõlgendavad Piiblit otseselt, dispensatsionalistlikult, nimetatakse millennialistideks. Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast tuhande kohta ja viitab inimestele, kes usuvad otsesesse tuhandeaastasesse rahuriiki maa peal, mis algab pärast Kristuse tagasitulekut. Kuna need inimesed ootavad Kristust tagasi enne millenniumi, nimetatakse neid ka premillennialistideks.
Millennialistid austavad Sõna otsest tähendust, välja arvatud seal, kus kontekst selgelt näitab, et antud kohta tuleb tõlgendada sümboolselt. Näitena võib tuua kirjelduse 7 peaga lohest, mis vastavalt Piiblile tähistab saatanat. Kui Piibel räägib Iisraelist, Jeruusalemmast, suurest vaevaajast, antikristusest, Harmagedooni lahingust, kuradi sidumisest pärast Kristuse tagasitulekut, ei ole mingit põhjust tõlgendada neid sündmusi allegooriliselt, omistades neile suvaliselt mingi teise tähenduse. Kuldreegel on: kui otsene tähendus on loogilise mõtlemisega kooskõlas, ei ole vaja otsida mingit teist tähendust.
Kahjuks on palju inimesi, kes muudavad Piibli väidete ja ütluste esialgse tähenduse vaimulikuks. Taoliselt lähenedes eitavad nad otsest tuhandeaastast rahuriiki pärast Kristuse teist tulekut. Neid inimesi nimetatakse amillennialistideks ja nad väidavad, et tuhandeaastast rahuriiki tuleb vaadelda kui vaimulikku kuningriiki, mis eksisteerib maa peal juba praegusel koguduse ajastul. Järelikult ei kesta see periood mitte otseselt tuhat aastat ja kurat ei ole mitte täielikult seotud. Kurat on seotud „pika keti“ külge ja võib piisavalt vabalt ringi liikuda ning vastavalt oma kavatsustele kurja teha. Leidub ka neid, kes usuvad, et kogudus suudab oma jõuga maailma paremaks muuta ja sel teel lõpuks tuhandeaastase rahuriigi kehtestada. Nende õpetuse kohaselt tuleb Kristus tagasi alles peale millenniumi. Neid inimesi nimetatakse postmillennialistideks.
Amillennialistid ei usu kõigele lisaks ka Iisraeli füüsilist ja vaimulikku taastamist vastavalt Vana Testamendi prohveteeringutele. Nende teoloogia näeb kogudust uue Iisraelina. Nemad jätavad ka ülesvõtmise tähele panemata ning heidavad tänu oma nn vaimulikule lähenemisele minema mitmed Piibli konkreetsed väited. Nende arvates ei oma Ilmutusraamatu prohvetlik sõnum enam erilist tähtsust, sest see olevat ajaloo jooksul juba täitunud. Eitatakse ka sündmuste kronoloogilist järjekorda, kuna tuhandeaastast rahuriiki, mida on kirjeldatud Ilmutusraamatu 20. peatükis, nähakse osana praegusest koguduse ajastust.
Niisugune lähenemisviis õõnestab prohvetliku sõnumi usaldatavust ja toob kaasa selle, et inimesed jätavad hooletusse vaimuliku ettevalmistuse Kristuse tulekuks. Nad ignoreerivad ajamärke, kui need meie silme ees lahti rulluvad. Paratamatuks tagajärjeks on, et kristlased hakkavad järgima materiaalset eluviisi, mis areneb humanistlikuks ja maailmalikuks reaalsuse hindamiseks. Sekulaarses perspektiivis domineerivad mõtlemist inimlikud vahekorrad, vennaarmastus ning kõikvõimalikud moraalsed, eetilised ja poliitilised küsimused. Vahekord Jumalaga jääb aga tagaplaanile. Niisuguses olukorras langeb taevalik visioon peagi saabuvast Peigmehest kiiresti unustusse.
Millennialism asetab aga rõhu Piibli põhilistele tõdedele. See õpetus püüab kujundada välja selget kontseptsiooni Jumala plaanist tulevaste sündmuste osas. Selle käsitluse pooldajad püüavad tõlgendada kaasaja maailmas toimuvaid sündmusi prohvetliku sõnumi valguses, mis annab neile võime näha neis piibellikku mudelit. Nad on kaitstud tüüpilise amillennialistliku enesega rahulolu lõksu eest, mis on tingitud meelevaldsest järeldusest, et kurat on seotud ja nemad võivad lõõgastuda ning kuningriigi hüvesid nautida. Selle asemel näevad nad end võõraste ränduritena selles maailmas, mis “on tigeda võimuses” (1Jh 5:19). Sellest seisukohast lähtudes on oodata võitluse intensiivistumist valguse ja pimeduse jõudude vahel.
Premillennialistid on teadlikud, millises ajas me elame. Nad on veendunud, et koguduse ajastu läheneb kiiresti lõpule. Selles olukorras annavad nad oma parima, et hoiatada teisi ja kutsuda neid üles seadma end valmis Kristusega kohtumiseks. Sellega kaasneb tulisem ind evangeeliumi kuulutada, kuna aeg täita Issanda suurt käsku saab varsti otsa. Lisaks sellele manitseb prohvetlik sõnum elama pidevalt nii, nagu seda nõuavad Piibli pühaduse standardid. Nad ootavad igatsusega oma taevase Peigmehe tulekut, kes viib nad koju - paika, mille Ta on neile valmistanud.
Kui sa juhtumisi ei ole millennialist, ära siiski kaota huvi selle raamatu vastu. Me ei arutle siin teoloogilisi doktriine, vaid põhilisi tõdesid, mis sinu ja minu jaoks on Ilmutusraamatusse kirja pandud. Nii nagu nimi ütleb, avab Ilmutusraamat ukse tulevikku, et teaksime, mida oodata.
Mõningase kummalise sümboolika võib kirjutada selle arvele, et Johannesel oli oma nägemuse edasiandmiseks kasutada ainult esimese sajandi arhailine terminoloogia. Ilmselt oli tal probleeme moodsa tehnoloogia ja tuumasõdade kirjeldamisega, mida talle ilmutati.
Kutsun sind kaasa avastusretkele sellesse tohutusse teadmiste varaaita lõpuaegade kohta. Me kohtame sellel retkel Kristuse armastuse ja päästva armu kirjeldamatuid rikkusi. Samas leiame aga ka tungivaid hoiatusi kohutavate karistuste kohta, mis on ootamas neid, kes ei ole pöördunud elava Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse poole, et saada päästetud.