2. peatükk

Koguduse ajastu

Kristus saadab Uue Testamendi kogudusele seitse julgustavat ja manitsevat kirja. Ajal, mil oli juba rajatud üle saja koguduse, valis Ta neist välja seitse konkreetset näidet, mis peegeldasid tervele Kristuse kogudusele iseloomulikke jooni läbi kogu selle ajastu. Ei ole seega olemas mingit varjatud põhjust, miks enamik kogudusi kirju ei saanud. Iga kogudus ja üksikkristlane võib samastada ennast ühega neist kogudustest ja panna tähele vastavat sõnumit.

Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatükk esitavad kristlikku kogudust nii vertikaalses kui ka horisontaalses perspektiivis. Vertikaalne läbilõige ristikogudusest mistahes ajajärgul toob välja seitse erinevat kategooriat. Need erinevad jooned olid kogudustes olemas antud kirjade kirjutamise ajal. Samu kategooriaid võib eristada ka lõpuaja kristlikus koguduses.

Lisaks sellele võib kogudust vaadelda horisontaalses perspektiivis erinevatel perioodidel. Kuigi need seitse koguduse tüüpi on eksisteerinud läbi terve ajastu, on kristlik kogudus oma üldises arengus läbinud neile seitsmele tüübile vastavad etapid. Koguduse ajaloos on olnud seitse erinevat perioodi. Praegu oleme Laodikea perioodis, mis on viimane. Teatud uskkondades võib ka praegu näha esimesele kuuele tüübile iseloomulikke jooni, kuid lõpuaja kogudus on valdavalt Laodikea kogudus.

Järgnevast arutlusest selgub, et Kristuse koguduse ja kristliku koguduse vahel on suur erinevus. Kristuse koguduse liikmed on need, kes tõeliselt kuuluvad Kristusele, sest Tema veri on pesnud ära nende patud. Kristliku koguduse moodustavad erinevate kirikute liikmed. Sinna kuuluvad ka nimekristlased - need, kes ei ole veel päästetud.  Üldise vaimuliku leiguse õhkkonnas on niisugune olukord kõigis suurtes kirikutes laialt levinud: enamus liikmetest on nimekristlased, kes on ainult näiliselt jumalakartlikud. Just niisuguseid inimesi peab Issand silmas, kui Ta saadab viiele kogudusele seitsmest sõnumi meelt parandada.

1. Efesos - langenud kogudus

Aastal 95 A.D., mil Johannes need sõnumid sai, esines kristlikus koguduses juba äralangemise ilminguid. Tuld täis kogudused, millest loeme Apostlite tegudes, olid kaotanud oma innu. Nende väline tegevus ja jumalateenimise vorm olid säilinud, kuid Kristusel ei olnud neis enam keskset kohta ja armastus Tema vastu ei olnud enam peamiseks motiveerivaks jõuks. Kristus ei talu niisugust vaimulikku formalismi, isegi mitte siis, kui koguduse liikmed on aktiivses tegutsemises. Ta asetab oma sõrme otse probleemi olemusele ja ütleb:

“Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda” (Ilm 2:4-5).

Issand kutsub kogudust meelt parandama ja tulema välja olukorrast, kuhu ta oli langenud. Inimlikel motiividel tehtud töö koguduses ei ole Jumalale vastuvõetav. Kogudus on elav, kui selle liikmed teenivad Jumalat Püha Vaimu juhtimisel. Kogudust kutsutakse pöörduma tagasi oma esimeste tegude juurde. Kui nad seda ei tee, siis lubab Jeesus oma Püha Vaimu neilt ära võtta. Siis kustuvad nende lambid täielikult ja koguduse üle laskub totaalne vaimulik pimedus. Nad võivad jätkata oma eksisteerimist inimeste poolt kontrollitava organisatsioonina, kuid nad ei vahenda enam Kristuse sõnumit.  Ta viib oma küünlajala teise kogudusse, mis on valmis Teda tões ja Vaimus teenima. 

Missugune on sinu kristlik kogemus? Kas sa teenid Issandat moraalse ja sotsiaalse surve all ning omaenese jõust või õhutab Püha Vaim sind kuulutama Päästja suurusest? Lase oma valgusel nii eredalt särada, et kõik seda näeksid ja võiksid selle kaudu Issandale lähemale tulla.

Selle kiriku positiivseks küljeks oli asjaolu, et vaatamata oma tagasilangemisele, ei avanud nad ust valeõpetustele. Nad seisid kindlalt vastu nikolaiitidele, keda Issand vihkas. Nikolaiidid taotlesid ühiskonnas võimu ja kõrget positsiooni, kuid tegelikult olid nad lihameelsed ja tuntud oma lodeva moraali poolest. Nad püüdsid kehtestada preestriseisust vastavalt Vana Testamendi korrale, kus inimesed jaotati eriliste privileegidega preestriteks ja tavalisteks inimesteks, kellel ei olnud mingit religioosset staatust. Tavaliste karjaste asemel valitsesid seega koguduse üle kõrges seisuses “pühad” mehed. Nikolaiitide olemust peegeldab nende nimi, mis on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest niko - alistama ja laos - rahvas.

Niisugune terav jaotus on võõras UueTestamendi praktikale, kuna see takistaks usklikel vaimulikult kasvamast. See piiraks ka tavalistel koguduse liikmetel oma kutsumuse realiseerimist – olla Kristuse tunnistaja. Taolistes tingimustes ei suudaks kogudus efektiivselt maailmale  evangeeliumi kuulutada.

Olukord Efesoses iseloomustab algkogudust kuni aastani 100. See räägib algkristlaste esialgsest palavast armastusest oma Issanda vastu ja sellele järgnevast vaimuliku innukuse jahenemisest.

2. Smürna - tagakiusatud kogudus

Smürna tähendab kibedus. Nimi viitab julmale tagakiusule ja kannatustele, mida see kogudus Rooma ikke all koges. Kristluse vastu kasutati kõikvõimalikke alanduse, tagakiusu ja hävitamise meetodeid. Kergemateks tagakiusu vormideks olid avalik pilkamine, mõnitamine, raske maksukoorem, töölt minemakihutamine, varanduse äravõtmine, jms. Üldiselt heideti kristlasi räpastesse vangikongidesse, kus neid näljutati ja piinati ning kus levisid haigused. Samuti hukati neil päevil tuhandeid kristlasi süüdistatuna valeõpetuses. Mõnikord lasti vangid lahti areenidele, kus lõvid ja teised kiskjad neid lõhki kiskusid. Nende elul ei olnud mingit väärtust ning avalike hukkamiste õudsete ja traagiliste stseenide jälgimine pakkus kalestunud publikule isegi meelelahutust.

Issandal on suur kaastunne nende märtrite vastu, sest ka Tema ise oli käinud  kannatuste teed ja joonud viimse tilgani tühjaks kibeda tagakiusukarika. Sellele kogudusele tutvustab Issand ennast sellena, kes oli surnud, kuid kes nüüd elab. Ta manitseb neid tagakiusu keskel kindlaks jääma, sest neid ootab tasuks igavene elu ülestõusmises, kui nad lõpuni ustavaks jäävad. Ilm 2:10 ütleb Ta märtrite kogudusele:

“Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Vaata, kurat tahab visata mõned teie seast vangitorni, et teid kiusataks; ja teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni.” 

Kümme päeva viitavad ilmselt kristlaste tagakiusule kümne üksteisele järgneva Rooma imperaatori valitsemise all alates Nerost 64 A.D. kuni Diocletiuseni 305 A.D. Smürna perioodil oli tagakius juba alanud ja see pidi veel üle kahe sajandi kestma. Diocletiuse kaks viimast aastat olid kõige verisemad. See türann, nii nagu enamus tema eelkäijatest, kuulutas enese jumalaks. Ta läks aga veelgi kaugemale ning käskis inimestel teda nähes põlvedele langeda, tema kuuepalistust suudelda ja hüüda: “Dominus et deus! (Minu issand ja minu jumal!)” Aastal 305 andis ta välja seaduse, mille järgi kõigilt kristlastelt võeti ära nende varandus ja kodanikuõigused ning suleti kristlikud kirikud. Sellega kaasnevat tagakiusu peetakse kõige verisemaks kristlaste tagakiusuks läbi aegade. Kuigi Diocletius loobus 305. a troonist, jätkus kristlaste tagakius kuni 312. aastani.

3. Pergamos - kompromisse tegev kogudus

Oluline muutus toimus 312.a, mil imperaator Konstantinus hakkas tunnustama kristlikku usku ja lõpetas kristlaste tagakiusu. Räägitakse, et ühel oma sõjakäikudest nägi ta taevas risti koos järgmiste sõnadega: in hoc signo vinces (selle märgi all sa võidad). Peale seda kogemust saavutas ta suuri sõjalisi võite ja seetõttu võttis vastu kristliku usu. Milano ediktiga aastal 313 andis ta kristlusele kõigi teiste usunditega võrdsed õigused. Tema isiklik pöördumine Kristuse poole jääb siiski küsitavaks, sest ta ei mõistnud hukka paganlikke religioone ning ta ristiti alles vahetult enne surma.

Muutused religioosses maailmas olid siiski tohutud. Korraga pidi tagakiusatud kogudus avama oma uksed kõrgetele ametnikele ja prominentsetele kodanikele, kaasa arvatud imperaator ise. Kõik nad leidsid korraga vajaliku olevat “kristlaseks” saada. Evangeeliumi nõuded lasti madalamaks, et sõnumit populaarsemaks ja uuele seltskonnale vastuvõetavamaks muuta. Imperaatori poolt annetati vaimulikkonnale suuri rahasummasid, mille tagajärjel kerkisid imposantsed kirikud.

Nikaia kontsiilil 325.a. saavutas piiskoppide kogu kontrolli terve kiriku üle. See avas tee nikolaiitide õpetuse sissetungile, mille juured ulatusid tagasi Efesose koguduseni. Tavaliste koguduse liikmete initsiatiiv iseseisvalt tegutseda suruti järk-järgult maha ja mõne aja pärast pidid kõik käituma vastavalt direktiividele ja käskudele, mis piiskopid ja preestrid ette kirjutasid. Seega tõrjus kirik kõrvale Jumala Sõna autoriteedi ja Püha Vaimu juhtimise kristlaste elus.

Kompromiss, mille kogudus tegi jumalatu maailmaga, põhjustas paratamatult ebalojaalsuse ja uskmatuse kasvu selle liikmete hulgas. Taolise olukorra kujunemisele viitab ka nimi Pergamos, mis tähendab abielu. Konstantinuse valitsemise ajal sõlmisid kirik ja riik abielu, kuid Jumala silmis tähendab niisugune ühendus vaimulikku hoorust:

“Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks” (Jk 4:4).

Issand nimetab niisugust kompromissi Bileami õpetuseks, kes “Baalakit õpetas võrgutama Iisraeli sööma ebajumalate ohvreid ja hoorama” (Ilm 2:14). Vastavalt 4Moosese 22. ja 24. peatükile palkas Moabi kuningas Baalak Bileami, et see Iisraeli neaks. Bileam keeldus seda tegemast ja veenis Baalakit loobuma needmisest ja sõjast ning selle asemel meelitama Iisraeli kompromissile ja Baali teenimisele.

See strateegia tõi edu ja 4Moosese 25. peatükist loeme, et Iisrael võttis vastu kutse tulla Baali ohvriteenistustele. Kirg võitis ja varsti ahvatles see uus sõprus Iisraeli mehi Moabi tütardega hoorama ning nende jumalaid kummardama. Selle tagajärjel tõusis Jehoova viha Iisraeli vastu ja Ta laskis nende peale tulla nuhtluse, millesse suri 24 000 inimest. Baalak tundis selle tragöödia pärast kahjurõõmu, sest tal õnnestus tuua Jumala viha Iisraeli peale. Mooses väljendas nördimust selle üle, et  Iisraeli rahvas laskis lodevuse pärast oma kõrgetel standarditel langeda. 4Ms 31:15-16 ta ütleb:

“Kas olete kõik naised jätnud elama? Vaata, nemad ju olid, kes Bileami nõu järele saatsid Iisraeli lapsi Jehoovale truudust murdma Peori pärast, nõnda et Jehoova kogudust tabas nuhtlus!”

Ka kaasajal on Jumala vaenlaste samasugune strateegia muutmine teinud usklike hulgas laastamistööd. Asendades konfrontatsiooni ja tagakiusu strateegia kompromissiga, on kristliku kiriku suured hulgad meelitatud praktiseerima vaimulikku hoorust mittekristlike religioonidega ja maailmaga. Julm tagakius kommunistlikes riikides ei suutnud Kristuse kirikut hävitada. Samal ajal on Lääne ühiskonna kristlikud kirikud  - välja arvatud mõned erandid - sedavõrd apostaasiasse langenud ja maailmameelseteks muutunud, et nad on Issanda soosingu kaotanud. Õnnistuse asemel koguvad nad enda peale Jumala viha, kuna nad hooravad ja teevad kompromisse kurja maailmaga.

Pergamose kogudusele antud hoiatust hoiduda sõpruse eest maailmaga tuleb võtta väga tõsiselt. Selles linnas valitses niisugune kurjus, et Issand nimetas seda paigaks, kus oli saatana troon (Ilm 2:13). Selles linnas oli 200 000 teosega raamatukogu. Nende hulgas oli palju kreeka filosoofiast mõjustatud raamatuid. Propageeriti Platoni metafüüsikat kõrvuti panteismiga. See põhjustas uskumust mitmesugustesse üleloomulikesse jõududesse. Linnas oli mitmeid templeid, nende hulgas tempel paganlikule tervisejumalale Asclepiusele, mille sümboliks oli madu. Linnas oli ka jumalana austatava imperaatori kujusid, keda inimesed pidid kummardama.

Babüloonia langemise ajal põgenes Kaldea preester-kuningas Pergamosse. Kuna Babüloonia oli paganlike usundite tähtsaks keskuseks tuli seega ka saatana aujärg Babülooniast Pergamosse üle. Linnas pandi alus ebapiibellikule traditsioonile omistada religioossele liidrile poliitiline staatus ja võim. Kristlik kirik võttis üle kaldealaste traditsiooni, kus preestrite kogu eesotsas oli preester-kuningas ning hierarhiliselt korraldunud preesterkond hakkas taotlema sekulaarset juhtpositsiooni.

Lisaks sellele avaldas kristlikule kirikule mõju Babülooniast pärit komme austada päikesejumalat ja taevakuningannat koos selle armsa pojaga, mis viis lõpuks Madonna ja tema Lapse austamisele ning Maarja, Jeesuse ema, jumalikustamisele. Kirikut rünnati seega mitmest küljest ning püüti mitmel viisil eksiteele viia. Need, kes ei läinud kompromissile ega järginud paganlikke traditsioone, said tunda tagakiusu ning pidid oma usu eest elu jätma. Antipase kombel pidid nad maksma kõrgeimat hinda selle nimel, et ebapiibellike uskumustega mitte kaasa minna. Oma kirjas kiidab Issand Antipase taolisi ustavaid tunnistajaid (Ilm 2:13). Antipas tähendab kõige vastu. Pergamose taolises jumalatus linnas ei olnud Antipasel palju muud valida, kui peaaegu kõigele vastu seista.

4. Tüatiira - usust taganenud kogudus

Aleksander Hislopi (“Kaks Babülooniat”) järgi siirdus Babüloonia paganlik preesterkond Pergamosest Rooma viies sinna kaasa saatana trooni koos paganliku religioosse süsteemiga. Aastal 606 krooniti Bonifatsius III universaalseks piiskopiks. Sellega algas rooma-katoliku kiriku pikk valitsemisperiood. Pimedal keskajal valitses kirikut võimuahne preestrite, piiskoppide ja kardinalide hierarhia eesotsas paavstiga. Kiriku autoriteet tõsteti Piibli autoriteedist kõrgemale ja paavsti ex cathedra kuulutused tunnistati eksimatuteks. Selle reformi tagajärjel kaotati Kristuse osa Vahemehena ning inimesed olid sunnitud tunnistama oma patte preestritele.         

Seoses sellega, et babüloonia mõjutus tungis mitmeid erinevaid teid pidi rooma-katoliku kirikusse, leidsid aset tõsised teoloogilised moonutused ja kompromissid paganlike tavadega. Üheks neist on Maarja kummardamine, mis on kristlik versioon babüloonia taevakuninganna Semiramise teenimisest. Maarja kuulutati jumalikuks 381.a. Seda põhjendati väitega, et ta olevat läinud taevasse. Katoliku kirik hoiab ikka veel kinni sellest seisukohast. Praegune paavst kuulutas ajavahemiku 17. juulist 1987 kuni 15. augustini 1988 Madonna erilise jumaliku austamise aastaks. Teda nimetatakse ilma patuta Jumalaemaks ja samuti kiriku taevaseks Emaks.

Kirjas Tüatiira kogudusele võrdleb Issand taolist truudusetust ühe teise naise - Iisebeli - sallimisega, kes ahvatles Iisraeli Baali teenima ja abielu rikkuma. Selle kirja alguses tuletab Jeesus meelde, et Ta on Jumala Poeg. Neile oli Ta lihtsalt Joosepi ja Maarja poeg, samal ajal kui nad omistasid jumalikkuse ebaõigelt Maarjale.

Ustavatele kristlastele, kes pühade sõdade ajal pidid langema rooma-katoliku kiriku võimuahnuse ja türannia ohvriteks, andis Issand Tüatiira kirjas ühe erilise julgustuse:

“Aga teile ma ütlen ja muile Tüatiiras olevaile, kelledel ei ole seda õpetust ja kes ei ole, nagu nad ütlevad, ära tundnud saatana sügavusi: Ma ei pane teile peale muud koormat, pidage vaid kinni, mis teil on, kuni ma tulen! Ja kes võidab ja otsani peab minu tegusid, sellele ma annan meelevalla paganate üle ja ta peab neid karjatsema raudkepiga, nõnda nagu saviastjad pihuks lüüakse, otsekui minagi olen saanud meelevalla oma Isalt; ja mina anna temale koidutähe” (Ilm 2:24-28).

Läbi aegade on arvukad märtrid neist tõotustest lohutust saanud. Kui nad jäid ustavaks ega salanud oma usku Kristusesse, valitsevad nad koos Temaga tuhandeaastases rahuriigis. Selles valitsuses ei ole korratust, korruptsiooni ega isikute eelistamist; ainukesteks reegliteks on õiglus ja jumalik kord. Koidutäht on Issanda Jeesuse tõotus uuest päevast, mis koidab selle pimeda maailma üle.

Tüatiira periood kestis läbi terve pimeda keskaja kuni protestantliku reformatsioonini.

5. Sardes - surnud kogudus

Selle kirja prohvetlik viide reformatsiooni läbi teinud kirikule kui surnud kirikule tundub paradoksina. Siiski ütleb Issand: “Ma tean sinu tegusid, et sul on nimi, et sa elad, aga oled surnud” (Ilm. 3:1). Reformatsiooni perioodil paljastati rooma-katoliku kiriku vead ja tuldi tagasi armu printsiibi juurde, kuid teoloogiline reformatsioon haaras ainult teatud osa kirikust. Vaatamata neile vajalikele muutustele ei taotlenud kirik üldiselt siiski tegelikku jumalakartust. Reformatsioon ei ulatunud kiriku tegevuse kõigile tasanditele, sest ei tekkinud dünaamilisi kasvavaid kogudusi, mis oleksid suutnud evangeliseerida neid ümbritsevaid paganaid. Issand noomib neid ükskõiksuse eest selles tähtsas küsimuses: “Saa valvsaks ja kinnita muid, kes on suremas; sest mina ei ole leidnud, et su teod oleksid täielised minu Jumala ees” (Ilm 3:2).

Kristus tutvustab ennast sellele kogudusele isikuna, kellel on seitse Jumala vaimu. See Issanda omadus viitab otseselt nende probleemile. Neil ei olnud indu evangeeliumi kuulutada, mida võiks oodata Vaimuga täidetud koguduselt. Nad alustasid hästi, kuid neil jäi siiski vajaka tegelikust allumisest Pühale Vaimule, et saada väge ja täita Uue Testamendi misjonikäsku.

Ajalugu kinnitab, et reformeerunud kirik tegi 200 aasta jooksul vähem evangeelset tööd, kui järgneva - Filadelfia - perioodi kogudus 20 aastaga. See puudujääk on tingitud teoloogilisest formalismist ilma vajaliku andumuseta ja pühendumiseta Issandale, kes on saatnud oma Püha Vaimu, et varustada kogudus väega kõrgest.

Siiski oli ka erandeid. Paljud reformaatorid seisid silmitsi tohutute ähvardustega, kuid nad olid valmis avalikult kaitsma oma seisukohti. Neile on antud kinnitus: “Ometi on sul ka Sardeses mõned nimed, kes ei ole reostanud oma riideid ja nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt” (Ilm 3:4).

6. Filadelfia - evangeliseeriv kogudus

Filadelfia tähendab vennalikku armastust ning see armastus oli tõesti jõuks äratuskoosolekute ja globaalse misjonitegevuse taga, mis võeti ette aastatel 1750-1900. Püha Vaimuga täidetud mehed ja naised viisid evangeeliumi valguse Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika tundmatutesse piirkondadesse ning mere saartele. Need misjonärid võtsid vastu nende ees seisva väljakutse, vaatamata sellele, et nende varustus oli kehv ja nende elud olid sageli ohus vaenulike paganate, troopiliste haiguste ja metsloomade rünnakute tõttu. Nad õppisid andunult kohalikke keeli, tõlkisid Piiblit, rajasid koole ja andsid meditsiinilist abi nendest nappidest vahenditest, mis nad said oma kodukoguduselt ja sõpradelt.

Vaatamata kõigile raskustele läks töö edasi, sest Issand tegutses koos nendega. Ta ütleb oma ustavatele saadikutele: “Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda; sest sul on pisut rammu ja sa oled pidanud mu sõna ega ole salanud mu nime” (Ilm 3:8).

Usukangelaste hulgas, kes omal ajal süütasid maailma Kristuse sõnumiga, on niisugused nimed nagu George Whitefield, John Wesley, Charles Finney, D.L. Moody, Hudson Taylor, William Carey, Andrew Murray ja paljud teised.

Issand manitseb oma sulaseid, kes töötavad rasketes tingimustes, mitte väsima: “Ma tulen nobedasti; pea kinni, mis sul on, et ükski sinu krooni ei võtaks” (Ilm 3:11, vrd. He 11:24-26).

On tähelepanuväärne, et ainult evangeliseeriv Filadelfia kogudus ja märtrite kogudus Smürnas ei saanud Issandalt ainsatki noomitust. Kristuse koguduse tõeline kutsumus väljendub ustavuses ja enesesalgamises ka kõige raskemates tingimustes, mis maa peal võivad valitseda.

7. Laodikea - materialistlik kogudus

Leige ja enesega rahulolev Laodikea kogudus on iseloomulik 20. sajandi kirikule. See kogudus peegeldab kiriku ajaloo viimast perioodi. Nii nagu ka eelmiste perioodide puhul võib siingi ära tunda elemente kõigist eelnevatest perioodidest, kuid domineerivaks on Laodikea tüüp. Enamikus kaasaja kirikutest on olukord murettekitav. Nad on rahul oma välise vagadusega, kuid nende jumalateenimine on ainult formaalne ning nad ei tunne ära oma vaimulikku vaesust. Vaatamata jõukusele ja hästi organiseeritud tegevusele ei kummarda nad Kristust siira südamega. Issand tõmbub niisugusest inimese poolt loodud religioonist eemale, mis taotleb ainult välist kombetäitmist. Ta põhjendab seda järgnevalt:

“Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, siis tahan ma sind välja sülitada oma suust! Sa ju ütled: Ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi , et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti” (Ilm 3:16-17).

Rikkus, mis nii silmapaistvalt tuleb esile Laodikea koguduses, ei ole muud kui materiaalne jõukus. See viitab ka tänapäeva inimese intellektuaalsetele saavutustele ning tema kalduvusele otsida oma probleemidele poliitilisi lahendusi. Olles võlutud enesega rahulolust ja enesekindlusest, ei taha ta tunnistada oma sõltuvust Jumalast. Ta on ka liiga uhke ega soovi Jumala ette kummarduda.

Laodikea tähendab inimõigused. Nimi vihjab selgesti selle kiriku inimkesksele olemusele. Kirikut kui institutsiooni kontrollib nüüd inimene ning seda kasutatakse veelgi humanistlikuma (inimkesksema) ühiskonna loomiseks. Tagajärjeks on see, et kogu institutsioon tegeleb ainult religiooni välise vormiga. Inimene saab ise oma jumalaks ja kuulutab inimese poolt välja mõeldud eduteoloogiat, mis taotleb maise varanduse kogumist ja humanistlikke eesmärke.

Laodikea kogudus annab pildi ratsionaalsest inimesest, kellel puudub usk. Ta kaalub kõike oma mõistuse pinnal ja järelikult piirdub tema religioon intellektuaalsete teadmistega Piiblist. Talle on võõras tegelik usukogemus, ta ei ole vastu võtnud Jumala tõotust uussünni kohta. Oma allegoorilise ja relativistliku Piibli tõlgendamisega ei pane ta tähele põhilisi vaimulikke nõudeid ning õpetab oma järgijatele sedasama. Niisugune lähenemisviis sünnitab nimekristlust ja kogudusi, mis hindavad ennast inimlike standardite järgi. Oma akadeemiliste näitajate põhjal peavad nad ennast väga edukateks.

Taolisel enesepettusel on väga tõsised tagajärjed. Inimesed, kes toetuvad omaenese õigusele ega ole vaimulikult uuesti sündinud, ei kuulu Issandale. Kui nad kahtlustavadki eneses mingit puudujääki, kinnitavad nad end oma ratsionaalsete kaalutlustega või otsivad toetust mõnes kiriku sakramendis nagu ristimine või armulaud. Niisugune tegutsemine on vale ka veel selles mõttes, et need sakramendid seati uskliku juba olemasoleva usu kinnitamiseks ja kasvatamiseks. Iseenesest nad usku ei tekita. Tõeline pühendumine käia usuteed toimub siiras palves ja uus elu võetakse vastu Jumala kingitusena.

Ilmutuse 3:20 loeme, et kuigi Issand Jeesus eemaldus Laodikea seesmiselt tühjast jumalateenistusest, tunneb Ta sügavat muret nende petetud inimeste pärast ja kutsub neid tõsisele meeleparandusele. Ta seisab 20. sajandi kiriku ukse taga ja koputab, et inimesed selle kiriku sees võiksid mõista oma vaimulikku nälga ja võtta vastu kutse tulla Tema elustavale õhtusöögile: “Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!”

On kogudusi, mida ei saa mingil juhul paigutada Laodikea klassi, kuid fakt on siiski see, et enamus juhtivatest kirikutest on läinud kompromissi teele maailmaga. Koos maailmaga otsivad nad lahendusi meie ajastu süvenevatele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele. Teoloogiline allakäik ja vaimulike väärtuste madal hinnang, mis kaasnevad maailmastumisele, jätkuvad ajani, mil Issand ilmub ja viib oma ustavad ära.

Tänu enesekesksele hoiakule ja suurele hõivatusele sekulaarsetes asjades on lõpuaja kogudus vaimulikus pankrotis ning ilma prohvetliku visioonita. Tõeliste usklike ülesvõtmine on sellepärast tohutuks vapustuseks teoloogidele, vaimulikule juhtkonnale ja ka kirikute liikmetele. See on üleloomulik sündmus, mis trotsib ratsionaalset seletust ja sunnib inimesi ausalt ümber hindama oma arusaamu fundamentaalsetest piiblitõdedest. Õndsad on need, kes vastuste otsimiseks Piibli poole pöörduvad ja Päästjaga lepitatud saavad. Teised jätkavad pettuse teel käimist ja saavad antikristuse ülemaailmse võltskiriku liikmeteks.

Kas oled pööranud tähelepanu neile Issanda Jeesuse isiklikele kirjadele oma kogudusele? Kui sa oled seda teinud, siis tunned ära oma vaimulikud nõrkused ja võid leida teed nende ületamiseks. Esitatud faktide valgel võid kontrollida, kas oled õigel teel. Kui see on nii, siis ei ole sul vaja tuleviku ees mingit hirmu tunda.

Kui oled päästmata või vaimulikult leige ega ole veel võtnud tõsiselt Issanda manitsusi meelt parandada, oled teel suure vapustuse suunas. Kas sa sellest endale aru annad või mitte, kuid sind ootavad hukatus ja igavene pimedus. Koguduse ajastu läheneb lõpule ja varsti peame kõik oma usust või selle puudumisest aru andma. Nüüd on tark järgida Jesaja nõuannet: “Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda kui ta on ligidal” (Js 55:6).